1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

reede, 18. november 2016

Kevadrullid LCHF


Ma ei tea just palju inimesi, kellele EI maitseks hiina toit ja kevadrullid. Ise ma siiski LCHF-toitumise raames pole tahtnud hiinakast toitu osta, kuna karta on, et isegi, kui nuudlid-riis välja jätta, on sealsetes katmetes palju suhkrut ja võib-olla ka paksendamiseks jahu kasutatud.

Nüüd aga otsustasin ise kevadrulle teha. Ümbrisrullide valmistamiseks kasutasin vana head LCHF pannkookide retsepti:

2 muna
0,5 dl vett
2 spl sulatatud kookosrasva
1 tl FiberHUSKi

Sulata kookosrasv pannil. Vahusta vispli või saumiksriga omavahel munad, vesi ja FiberHUSK. Lisa sulanud kuum kookosrasv ise samal ajal vahustades. Jäta taigen paariks minutiks paisuma.
Küpseta seejärel kesmisel kuumusel 2 suurt ja õhukest ülepannkooki.



Täidis:

ca 200 g riivitud või peeneteks ribadeks lõigatud valget peakapsast
1 spl kookosrasva

200 g külmutatud krevette
1 küüslauguküüs
1 väike tšillikaun
1 spl kookosrasva
ingveripulbrit, soola, pipart, tšillihelbeid
0,5 spl Tamari sojakastet
rohelist sibulat

Prae kapsaribasid kookosrasvas kuni need on pehmeks muutunud (maht väheneb kapsa valmides tunduvalt).
Tõsta praetud kapsad pannilt kaussi ootele.

kapsas värskelt

kapsas läbipraetult



Lisa nüüd pannile teine supilusikatäis kookosrasva ja peeneks hakitud tšillikaun ja küüslauguküüs. Prae neid lühikest aega (ära lase pruuniks)



 ja lisa seejärel krevetid.



Prae veel veidi, maitsesta ja sega kokku eelnevalt praetud kapsaga.



Tõsta segu pannkoogi keskele pika kitsa ribana. Voldi kõigepealt otsad sissepoole ja seejärel äärtest rulli. Siis lõika rullid diagonaalselt kaheks või kolmeks. Raputa kaunistuseks peale rohelist sibulat.



Ka mu kass tuli kevadrulle eemalt nuusutama :)






laupäev, 29. oktoober 2016

Ilmus väga oluline artikkel eesti keeles

Soovitan kõigil oma blogi lugejatel kindlasti läbi lugeda see hiljutine artikkel, mis ilmus Sirbis:
Surmav sõltuvus, mida ühiskond ei teadvusta

Siin on kenasti ja arusaadavalt puhtas eesti keeles kokku võetud kõik see, mida ka LCHF taotleb.
Lugege kindlasti!

Toon näitena ühe toreda tsitaadi artiklist:

"...loomakasvatajad on kogu aeg teadnud, et süsivesikud töötavad imeliselt, kui loomi on vaja rasvaseks nuumata..."

Loodan väga, et see artikkel jõuab paljudeni ja olen südamest rõõmus, et ka Eesti meediasse hakkab tasapisi mõistlikke tervise- ja toitumisalaseid artikleid jõudma :)



teisipäev, 27. september 2016

Sushiomlett juustu ja kalamarjaga


Viimasel ajal on minu uueks vaieldamatuks lemmiktoiduks saanud sushiomlett juustuga. Selle tegemise videoõpetus on ringlenud mitmes LCHF-grupis ja see retsept tõesti tasus proovimist. Siit võib vaadata videoõpetust:

Omelette Tamagoyaki au fromage
 

Ma ise teen seda küll hoopiski ümmarguse panniga ning ei kasuta mitte viilujuustu, vaid riiivjuustu (küll on tore, et Eestisse hakkab ka vaikselt jõudma see trend, et ka riivjuust peab olema hea maitsega juust, minu uus suur lemmik on Atleet Cheddar riivjuust).

Panen retsepti kirja ka:

3 muna ja näpuotsatäis soola (vispliga vahtu)
50 g riivjuustu
2 sushi nori lehte
paar teelusikatäit forellimarja
paar teelusikatäit majoneesi (nt Hellmanns)

Aja pann kuumaks, jäta pannile veidike peekonirasva või pane sinna killuke võid.
Vala pannile umbes 1/3 munasegust ja aja see ühtlase õhukese kihina laiali.
Keera kuumus poole peale.
Tõsta veidi hüübinud munasegule nori leht.
Raputa nori lehele pool riivjuustust.
Rulli kahe pannilabida abil omlett kokku.
Vala omletirulli ette järgmine kolmandik munasegust.
Lase hüübida ja rulli kõik omavahel kokku. 
Vala viimane kolmandik munasegust pannile omletirulli ette.
Lase hüübida ja tõsta peale norileht ja riivjuust.
Rulli kõik kokku, lase veidi pruunistuda.
Tõsta taldrikule. 
Kaunista majoneesi ja forellimarjaga.
Lõika tükkideks ja serveeri koos avokaadoga.







reede, 5. august 2016

Kukeseenekaste


4 suure portsjoni tegemiseks läheb vaja:

600-700 g värskeid kukeseeni
2 pakki peekonit (kasutasin Rakvere suitsupeekonit)
1 suur sibul
60 g võid
150-200 g rõõska koort (35% rasva)
pipart

Pane puhastatud ja tükeldatud kukeseened pannile koos tükeldatud sibula, tükeldatud peekoni ja võiga. Prae/hauta pannil olevat segu seni, kuni seentest on vesi kadunud (pann jääb kuivaks) ja sibul on klaasjas ning peekon hakkab värvi võtma. Vajadusel lisa juurde võid. Seejärel vala peale rõõsk koor ja lase madalal tulel veel mõni minut haududa, et kaste pakseneks. Maitsesta pipraga (peekon on tavaliselt juba nii soolane, et soola pole vaja lisada).

Kui soovid paksemat kastet, siis LCHF-viisil käib kastme paksendamine nii:
sega 2 munakollast tassis kahvli abil 0,5 dl vahukoorega ning vala see segu pannil oleva kastme hulka ja sega pidevalt. Munasegu pannile valamise hetkel peab pann juba veidi jahtunud olema - kui valad munasegu täiskuumale pannile, saad praemunatükkidega kastme. 

Mina täna kastet ei paksendanud, see tuli niigi täpselt paraja konsistentsiga.

Sõin sellise kukeseenekastme kõrvale veel paar tükki kana kintsuliha, mida praadisin või ja oliivõli segus ning maitsestasin ainult soola ja pipraga ning veel hapukapsast, rukolat ja kodust tomatit.





pühapäev, 24. juuli 2016

Pavlova kook sõstardega




Beseepõhi:

6 munavalget (toasoojad)
2 tl sidrunimahla
näpuotsatäis soola

Kate:
4 dl 35% rõõska koort
150 g Mascarpone toorjuustu
2 munakollast

1 liiter marju (mul olid mustad, punased ja valged sõstrad)

Beseepõhja valmistamiseks pane kõigepealt ahi 160 kraadile sooja.
Vahusta munavalged koos näpuotsatäie soolaga kõvaks vahuks.
Lisa Sötin tuhksuhkruasendaja, sidrunimahl ja Bourbon vanillipulber ning vahusta kõik ühtlaseks massiks.
Kata koogivorm küpsetuspaberiga. Mina kasutasin ahjuvormi suurusega 36x28 cm.
Tõsta munavalgesegu küpsetuspaberile ja püüa see sättida nii, et äärtest oleks põhi kõrgem ja keskelt madalam.
Tõsta ahju ja keera kuumus kohe maha 110 kraadile.
Küpseta umbes 1,5 tundi või 10-15 min kauem. Seejärel keera ahjul kuumus välja, tee ahjuuks pooleldi lahti ja jäta koogipõhi ahju jahtuma.

Katte valmistamiseks vahusta kõigepealt rõõsk koor koos Sötin tuhksuhkruasendaja ja Bourbon vanillipulbriga.

Teises kausis vahusta ühtlaseks kreemiks ka Mascarpone ja munakollased. Seejärel sega vahukoor Mascarpone-munaseguga kokku.

Tõsta kreem jahtunud beseepõhjale ning kaunista marjadega.





pühapäev, 3. juuli 2016

Suvine maiustus - smetana, kookoskreem ja maasikad

Selles magustoidus on veidi rohkem süsivesikuid kui tavalistes range LCHF-i toitudes, aga ma olen seda meelt, et millal siis veel marju süüa kui mitte suvel otse peenralt või metsast. Ja kuna siin magustoidus on vaid väike kogus marju koos suure koguse rasvasega, siis ei tohiks see ka suurt ülesöömishoogu ega veresuhkrutõusu esile kutsuda. Sööd selle ära ja rahu majas.

Kõigepealt sega valmis magustoidu põhi - 1 tops ehk 150 g Saaremaa Smetana 30% (Soomest ja Rootsist leiab ka 40% rasvasisaldusega Smetana), 50 g peeneksjahvatatud kookoshelvestest kookoskreemi (sulata 50 grammine pakike kilepakike eelnevalt kuuma vee sees tassis), 1 tl Bourbon naturaalset vanillipulbrit.

Söö seda hapukoore-martsipanilaadset vanillimaitselist massi koos umbes 100 g maasikatega - ma tegin omale seda magustoitu mitu päeva järjest aedmaasikatega, täna korjasin männitukast selle jaoks metsmaasikaid.

Minu meelest maitseb see magustoit umbes nagu tordikaunistus, st nagu tort ilma põhjata ja ühtegi magustajat ei olegi vaja lisada :)



laupäev, 11. juuni 2016

“Rasvavaesed dieedid ja trennitegemine on kaalulangetamise seisukohalt mõttetud,” hoiatab kirurg


Tõlkeartikkel 09.06.2016 väljaandest “The Telegraph”, autor teadustoimetaja Sarah Knapton


“Rasvavaesed dieedid ja trennitegemine on mõttetud nende jaoks, kes soovivad kaalu langetada ning ülekaalulised inimesed peaksid lihtsalt vähem sööma,” ütles endine tervishoiuminister eile Ülemkojas.

Lord McColl, kirurgia emeriitprofessor Londoni Guys haiglast hoiatas, et praegune toitumissoovitus rasva vältida oli “vale ja eksitav” ning aitas kaasa rasvumisepideemiale.

Oma Ülemkoja debatis hoiatas endine kirurg, et trennitegemine on kasutu selle tohutu koguse süsivesikutest tulevate kalorite ja suhkru vastu, mida inimesed tänapäeval tarbivad. Ta hoiatas, et praegune rasvumisepideemia on rahva tervisele sama ohtlik, kui oli 1919. aasta gripiepideemia.

“Ühendkuningriikide Tervishoiuministeerium ja Rahvuslik Tervishoiu ja Arstiabi komisjon (National Institute for Health and Care Excellence ehk Nice) väidab aga juba aastaid, et rasvumisepideemia põhjuseks on vähene liikumine,” ütles ta oma kolleegidele.

“Küll on kahju, et 500 Nice’i töötajat ei tulnud selle peale, et minna ise spordisaali mõne treeningmasina peale ja proovida ennast liigutada, et näha, kui palju kaloreid on tegelikult võimalik ära kulutada.”

“Sa võid ühel sellisel masinal pool tundi vändata ja selle ajaga vaid paar-kolmsada kalorit kulutada. Selleks, et pool kilo rasva maha saada, tuleb miilideviisi joosta.”

“Kogu seda teemat on segatud veel erinevate teooriatega rasvumise kohta: geneetika, epigeneetika, psüholoogilised häired. Ükski neist ei ole rasvumisepideemia põhjuseks.”

“On vaid üks ainus fakt. Ei ole võimalik olla rasvunud, kui sa liiga palju kaloreid ei söö”.

Mais teatasid Rahvuslik Ülekaalulisuse Foorum (National Obesity Forum) ja Rahvatervise Koostöögrupp (Public Health Collaboration) laiaulatuslikust toitumissoovituste ülevaatusest ning teatasid, et viimase 30 aasta jooksul soovitatud rasvavaestel dieetidel on “katastroofiline mõju tervisele”.

Nende raportis väidetakse, et madala rasva- ja kolesteroolisisaldusega  toitumissoovitused, mis on olnud Ühendkuningriikide ametlik soovitus alates aastast 1983, põhineb “vigastel teadusuuringutel” ning selle tulemuseks oli suurenenud rämpstoidu ja süsivesikute tarbimine.

Lord McColl ütles, et rasva söömine on tähtis, sest see hoiab inimese täiskõhutunnet pikema aja vältel ning ta soovitab ülekaalulistel inimestel oma toidule rasva lisama hakata.

“Rasv siseneb peensoolde ja suuresti pidurdab mao tühjenemist,” ütles ta oma kolleegidele.

“Kuna mao tühjenemine on edasi lükatud, siis jääb inimesele sellest tunne, et ta on juba piisavalt söönud. Hiljem, kui ka rasv on imendunud, hakkab magu jälle tühjenema.  See on ilus tasakaalus mehhanism, mis takistab meil liiga palju söömast ning ülekaaluliseks muutumast.”

Imperial College uurijad leidsid hiljuti, et britid muutuvad ilmselt järgmise kümnendi jooksul Euroopa kõige ülekaalulisemaks rahvaks, kus peaaegu neli inimest kümnest on ohtlikus ülekaalus aastaks 2025.

Selle nädala alguses ütles NHS juht Sir Simon Stevens, et rasvumiskriis maksab hetkel riigile rohkem kui politsei ja tuletõrje kokku.

“Ülekaal ja sellega seotud haigused maksavad meie riigile terve varanduse ja see ei ole jätkusuutlik,” ütles Paruness Jenkin, kes algatas debati Ülemkojas.

“Kui me ei ava oma silmi selle kriisi ulatuse osas, siis võib NHS pankrotti sattuda. Juba praegu kulutatakse tohutul hulgal raha haigustele, mida saaks täielikult vältida.”

“Praegused toitumissoovitused on segadusttekitavad. Need soovitavad süüa kartulit, riisi, makarone ja teisi tärkliserikkaid süsivesikuid. Kas me oleme ikka päris kindlad, et see on hea soovitus? Me anname tärkliserikast sööta loomadele, et neid paksuks nuumata – miks see toit inimestele kuidagi teistmoodi peaks mõjuma?”

Tervishoiuminister Paruness Chisholm ütles: “Ei ole mingit mõtet minna trenni selleks, et peale trenni omale tänavanurgalt limonaad või sõõrik osta. Sellist tüüpi kultuur peab muutuma.”

“Ülekaalulisusest jagu saamine on tähtis küsimus. Ülekaalulisus on keeruline probleem, millele ei ole ühte lahendust.”

“Ma soovin rõhutada, et Inglismaa Rahvatervishoiu (Public Health England) toitumissoovitused põhinevad põhjalikel hinnangutel. Nad konsulteerisid akadeemikute, terviseorganisatsioonide ja rahvatervise spetsialistidega.”

Peamised järeldused / Rahvusliku Ülekaalulisuse Foorumi raport:

Rasva söömine ei tee sind paksuks
Paljud uuringud tõestavad, et suurema rasvasisalduse ja väiksema süsivesikusisaldusega toitumine on kaalulangetamise ja kardiovaskulaarse riski vähendamise seisukohalt parem kui rasvavaesed dieedid.

Lõpeta kalorilugemine
Erinevate toitude kaloritel on erinev metaboolne mõju kehale, seega kogu kalorihulga kokkulugemine on mõttetu.

Halva toitumise eest ei ole võimalik ära joosta
Ülekaal on hormonaalne häire, mis viib ebanormaalse energia jaotuseni, mida ei ole võimalik ainult suurema trennitegemisega lahendada.

Küllastunud rasv ei põhjusta südamehaigusi ning täisrasvased piimatooted on suure tõenäosusega kaitsvate omadustega
Uus meta-analüüs tõendite kohta, mis olid saadaval juba neljakümne aasta eest ei kinnita toidurasva piiramise vajadust.

Väldi iga hinna eest töödeldud toitu kirjadega “väherasvane”, “light”, “kolesteroolivaene” või “tõendatult kolesterooli alandav”
Ei ole olemas ühtainsatki tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et küllastunud rasva söömise vähendamine vähendaks kardiovaskulaarseid haigusi või surma.

Näksimine teeb paksuks
Toidukordade tihedamaks muutumine on sama suur või isegi suurem ülekaalulisuse põhjustaja ning seda on suuresti ignoreeritud.



neljapäev, 2. juuni 2016

Ajakiri "Oma Maitse" juuni 2016

Täna tuli müügile juunikuu toiduajakiri "Oma Maitse" ja seal ilmus minu artikkel LCHF-ist.

(Järgmisel kuul ilmub üks veidi lühem intervjuu LCHF-i kohta ka ajakirjas "Toit & Trend").


Lähemalt:








Uus eestikeelne raamat LCHF toitumisest: Ketogeenne toitumine vähi vastu


Täiesti uskumatu ja ülimalt rõõmustav on see, et eesti keeles ilmub järjest rohkem häid raamatuid süsivesikuvaese toitumise kohta. Ma olen kõik eesti keeles ilmunud LCHF-temaatilised raamatud seadnud ühte nimekirja SIIN, kes tahab lähemalt uurida. 

Siin võib näha minu kodust pisikest eestikeelsete LCHF-teemaliste raamatute kogu. Osad on mul veel puudu (Jahupea, Nisuvaba dieet) :) Minu inglise- ja rootsikeelseid raamatuid siin pildil ei ole.



See viimati ilmunud Saksa arstide ja teadlaste kirjutatud "Ketogeenne toitumine vähi vastu" keskendub eelkõige sellele, kuidas ja miks kasutada ketogeenset (ehk väga vähe süsivesikuid ja väga palju rasva sisaldavat toitumisviisi) vähiravi toetamiseks, aga seda tasub kohe kindlasti lugeda kõigil, kes on LCHF toitumisest ka üldiselt huvitatud.

Kui ma ise hoian end igapäevaselt kursis just inglise- ja rootsikeelse meediaruumi LCHF-gurude tegemistega, siis väga värskendav ja tervitatav oli lugeda, et ka Saksamaal käib korralik keto-revolutsioon ja asjaga tegelevad tõsised teadlased ja uurijad. Siin on ülevaade raamatu autoritest.


Mulle meeldivad kõige rohkem hästi lihtsalt ja loogiliselt kirjutatud LCHF raamatud - siis on tõenäosus palju suurem, et see jõuab võimalikult paljude abivajajateni. Ja selline see uus raamat täpselt ongi: kogu ketogeense/LCHF toitumise alused on konkreetselt lahti seletatud, lisaks lihtsad, aga samas põhjalikud selgitused selle kohta, miks antud toitumisviis just vähihaigetele kõige parem valik on. Pool raamatust koosneb praktilistest toitumissoovitustest ja retseptidest.

Arvestades viimase aja Eesti meediakära kõiksugu posijate ümber, millega seoses mitmed vähihaiged tavameditsiinile selja pöörasid ja lõpuks asi ikka kurvasti lõppes - ei ole see raamat siin kohe kindlasti midagi sellist. Keegi ei luba imepärast täielikku tervenemist ega maagilist aurat. Siin öeldakse selgelt, et ketogeenne toitumine on tavapärasele vähiravile tõenduspõhiselt hea toetaja ja abiline.

Samas on väga hästi lahti selgitatud kõik põhjused, miks vähihaigele just ketogeenne toitumine kõige vajalikum ja tervislikum toitumisviis on.




Lisaks on raamatus vägagi arusaadavalt selgitatud teist tüüpi diabeedi tekkimise põhjus (siinse blogi püsilugejate ja LCHF-teemaga kursis olevate inimeste jaoks on alljärgnev täiesti tavaline teave, mis ei pane kedagi kulmu kergitama, aga osad tänapäevased moodsad veganid arvavad millegipärast endiselt, et diabeet tekib rasva söömisest ning et süsivesikuid võib piiramatult süüa):



Üldiselt on raamatu suurimaks plussiks just see, et kogu vajalik info ketogeense toitumise kohta on kompaktselt ja lihtsalt ühes kergesti loetavas raamatus koos. Teooriaosa ei ole liiga pikk, aga samas ei ole jäetud tähelepanuta ühtki vajalikku aspekti.

Suure osa raamatust moodustavad ka praktilised teadmised - needki ei ole mõeldud mitte sugugi ainult vähipatsientidele, vaid sobivad järgimiseks kõigile LCHF-teema huvilistele.





Minu soovitus on, et see raamat võiks kõigil LCHF-huvilistel läbi loetud olla ja kindlasti on see vajalik kingitus kõigile neile, keda on tabanud paha haigus.













reede, 27. mai 2016

Asendamatud süsivesikud?

Aeg-ajalt kuuleme siit ja sealt "teadjatelt-tarkadelt" toitumisnõustajatelt, et ilma süsivesikuteta ei saagi elada. Et aju vajab oma tööks süsivesikuid ning et me peame päevas kindlasti vähemalt 130 grammi süsivesikuid sööma, muidu me ei saa kuidagi elus ega terved püsida.

See on suur väärarusaam. On olemas asendamatud aminohapped ja asendamatud rasvhapped ehk me peame ilmtingimata sööma valku ja rasva, aga keha jaoks ei eksisteeri sellist asja, nagu asendamatud süsivesikud. Hädavajalik toidust saadav süsivesikute kogus on null.

Kes ei usu, võib seda lugeda siit: http://www.nap.edu/read/10490/chapter/8#275

"The lower limit of dietary carbohydrate compatible with life apparently is zero, provided that adequate amounts of protein and fats are consumed" - Elutegevuseks vajalik toidust saadav süsivesikute minimaalne kogus on null, eeldusel, et tarbitakse adekvaatses koguses valku ja rasva.

Allikas:
"Dietary Reference Intakes for Energy, Carbohydrate, Fiber, Fat, Fatty Acids, Cholesterol, Protein and Amino Acids", Food and Nutrition Board, Institute of Medicine of the National Academies.

Allikaks on niisiis üks tavaline meedikutele mõeldud toitumisalane õpik. Siin on toodud tavaline organismi toimimist puudutav informatsioon ning see on mõeldud teadmiseks kõigile vähegi toitumist õppinud inimestele. Muuhulgas ka toitumisnõustajatele ei tohiks see uudisena tulla.

Kust on siis alguse saanud see jutt 130 grammist "organismile hädavajalikust" süsivesikust? Kübeke tõetera selles väites muidugi on, sest kuigi suur osa meie organismist saab kasutada energiaks rasvhappeid ja ketokehi, siis osad aju koed tõepoolest vajavad toimimiseks ka glükoosi. See ei tähenda siiski seda, et meil oleks hädavajalik neid süsivesikuid/glükoosi toiduga saada ja et juhul, kui me seda ei saa toidust, siis juhtub midagi hullu. Keha oskab nimelt ka väga hästi ise suhkrut toota - selle protsessi nimeks on glükogenees. Maks toodab alati organismi jaoks vajaliku koguse veresuhkrut, kui seda toidust ei tule. Seda toodetakse valkudest - kui sa sööd piisavalt valku, siis toodetakse see toiduga saadavast valgust ja kui sa valguga koonerdad, siis toodetakse see sinu lihastest. Seepärast on oluline piisavalt ja adekvaatses koguses valku süüa. Jällegi - kui sa valku üle sööd, tõuseb veresuhkur ka ilma suhkrut söömata liiga kõrgele. Maks toodab ka üleliigsest valgust üleliigset veresuhkrut.

Glükogenees tagab selle, et meie aju ei variseks kokku näiteks öösiti, kui me midagi ei söö või kui me juhtumisi haiged oleme ja paar päeva üldse midagi süüa ei suuda või kui näiteks meie küttidest-korilastest esivanematel mingi perioodi vältel midagi küttida-korjata ei õnnestunud. Glükogenees tagab igasugustes oludes selle, et su veresuhkur enam-vähem stabiilne püsib. Kes veel ei tea, siis terves kehas on igal hetkel vaid umbes üks teelusikatäis suhkrut - terve inimese vere glükoosisisaldus on umbes 4-6 mmol/l.



Kui oled juba mõnda aega süsivesikuvaesel toitumisel olnud, st. täpselt järginud LCHF Algajatele materjalis antud juhiseid, siis umbes 3 nädala pärast toimub keto-adaptsioon ehk keha kohanemine rasvakütusega, mis tähendab seda, et kehas on selleks ajaks tekkinud vajalikud ensüümid, mis lasevadki põhikütusena kasutada ketoone ehk rasvakütust. Ja sa tunned seda oma enesetundest - pidev näljatunne kaob, sa ei tunne enam vajadust iga kolme tunni tagant midagi näksida ning sul on ühtäkki energia ülejäägid ja eufooriline tunne.

See on umbes nii, nagu sa muutuksid bensiinimootoriga masinast diiselkütusega masinaks :) Või teine võrdlus: kui süsivesikuid süües kütaksid sa oma ahju justkui ainult paberinutsakatega, mida pead kogu aeg juurde lisama, et leek ei kustuks, siis rasvakütusel olles kütad sa oma ahju suurte puuhalgudega, millest jätkub muretult pikaks ajaks.

Ühtlasi, kui keha on rasvakütusega kohanenud, siis keha süsiveskute vajadus väheneb umbes 20-28 grammini päevas. Jäävad alles vaid mõned üksikud koed, mis tõesti ilma glükoosita hakkama ei saa. Jällegi - see glükoos võib tulla nii toidust kui ka sama hästi võib maks selle väikse hulga glükogeneesi kaudu ise toota.

Kuigi see 20-28 g süsivesikuid ongi juba enam-vähem selline hulk, mida tavaline LCHF süüa soovitab: süües liha, muna, kala ja heade rasvade kõrvale tubli hulga köögivilju, saadki päeva jooksul umbes 20-30 g süsivesikuid.



Loomulikult ei soovi ma siinkohal kuidagi propageerida NCHF ehk No Carb High Fat toitumist, st täielikku süsivesikutest loobumist - sööge ikka endiselt köögivilju, igaüks vastavalt enda taluvusele, neid pole kunagi vaja karta!

Küll aga tahan ma vastu vaielda sellele eksiarvamusele, nagu oleksid süsivesikud meie keha jaoks asendamatud ja hädavajalikud. Need on siiski vaid üks energiaallikas kolmest (rasv, valk, süsivesikud) ja selleks energiaallikaks on paljudel inimestel hoopis kasulikum valida tervislik rasv - see on palju ökonoomsem kütus :)

Lisan süvitsi huvilistele toredaid screenshote-slaide oma hiljuti vaadatud dr Eric Westmani loengutest, need samad asjad on siin inglise keeles kirjas. Ja keda asi tõesti huvitab, neil soovitan kindlasti Dietdoctor.com tasulise videokeskkonnaga liituda, esimene kuu on tasuta: http://www.dietdoctor.com/member












reede, 6. mai 2016

Omlett peekoni ja šampinjonidega

Viimasel ajal on minu lemmik hommikusöögiks peekonitäidisega omlett. See on nii lihtne, maitsev ja toitev.

Valmista kõigepealt omlett:

2 talumuna
30 g (2 sl) rõõska koort (35%)
soola, pipart

Klopi kausis vispliga muna koos koorega läbi ja vala eelnevalt kuumaks aetud pannile. Panni põhjas võiks olla veidi rasvainet - peekonirasva või võid. Pane pannile kaas peale ja keera kuumus nulli. Mõne minuti pärast keera omlett ümber ja lase ka teiselt poolt mõni minut küpseda. Siis kalluta omlett suurele taldrikule.

Täidis:

1 pakk rakvere viilutatud suitsupeekonit
0,5 pakki viilutatud šampinjone
1 väike sibul

Tükelda sibul ja lõika peekon risti väikesteks ribadeks. Prae kõik täidise koostisosad pannil läbi nii, et šampinjonidest liigne vesi eralduks ning peekon krõbedaks ja sibul klaasjaks muutuks.

Kalluta kogu täidis omleti vahele. Raputa peale veidi riivjuustu (mul on selleks puhuks Forte riivjuust).


Valmista kõrvale kaste:

50 g kodust majoneesi MCT-õlist
50 g hapukoort 30%
1 purustatud küüslauguküüs
veidi rohelist sibulat




neljapäev, 5. mai 2016

Frutti di Mare "pastakaste" suvikõrvitsanuudlitega


Kas hea pastaroa jaoks on ilmtingimata tarvis jahust makarone? Minu arvates mitte :) Hea pastaroa teeb tõeliselt heaks ikkagi kreemine kaste.

See retsept on inspireeritud ühest mu vanast kaalujälgimise-aegsest retseptist, toona sisaldas see küll krevette ülivähe ja light-kreemjaks tegi selle rasvatu toorjuust ning kõrvale võis süüa piiramatus koguses täisteramakarone. Aga see oli ikkagi üsna maitsev toit. Nüüd millalgi vanu aegu meenutades tuli see roog mulle meelde ja otsustasin teha sellest toitva ja rammusa LCHF-versiooni. Mina jäin tulemusega väga rahule.

4-5 portsjonit

Vaja läheb:
umbes 1 kg erinevaid mereande (minul olid krevetid, rannakarbid, kalmaarid, kaheksajalad erinevates segudes ja lisaks lõhetükid - aga hoiduge surimist ehk lumikrabist, sest see on kalamaitseliseks tehtud saiatoode!).
3-4 küüslauguküünt
oliiviõli praadimiseks
500 g purustatud tomateid (jälgi sv sisaldust paki pealt)
250 g mascarpone toorjuustu (vali võimalikult rasvane ja sv vaene)
1 potike värsket basiilikut
soola, pipart, Santa Maria Vahemere ürdisegu
suvikõrvitsat

Koori ja tükelda küüslauk ning prae see pannil läbi. Vaata, et liiga tumedaks ei läheks.


Lisa pannile kõik mereannid (välja arvatud lõhetükid) ja prae, kuni kogu nendega kaasas olev vesi on aurustunud. Maitsesta soola ja pipraga.


Lisa tükeldatud basiilikupõõsas ja prae läbi. Lisa ka tomatipüree, mascarpone ja raputa peale veidi ürdisegu. Sega kaste ühtlaseks ja jäta nõrgale tulele podisema. Nüüd lisa ka lõhetükid.


Lõika kartulikoorimisnoa, juustunoa või spetsiaalse köögiviljalõikuri abil suvikõrvitsast nuudlid ja serveeri koos mereannikastmega.






kolmapäev, 4. mai 2016

Friteeritud kananagitsad


Palju on LCHF-meedias juttu olnud sellest, kuidas paneeringuks saab kasutada jahvatatud seakamarakrõpse, aga ma ise ei olnud seda võimalust veel kuni tänaseni proovinud. Mõeldud, tehtud.

Vaja läheb:
umbes 1 kg kana kintsuliha
4 muna
1 suur pakk OK Snacks seakamarakrõpse
soola, pipart, maitseainet (mul oli Santa Maria Berbere maitseaine)
3 pakki searasva friteerimiseks

Kõigepealt lõika kana väiksemateks tükkideks. Mina tegin täna esimest korda friteerides vea ja jätsin kanatükid liiga suureks (nii võtab frittimine rohkem aega).

Purusta köögikombainis seakamarakrõpsud.



Klopi munad koos soola, pipra ja maitseainega läbi.

Valmista ette kanatükid: kasta kõigepealt munasegu seest läbi ja seejärel kasta need seakamarapulbrist läbi.



Pane searasv potti, sulata ja aja pott võimalikult kuumaks. Sõltuvalt poti suurusest tõsta sinna ettevalmistatud kanatükke (minul oli väike pott ja korraga mahtus umbes 5 tükikest). Lase kanatükkidel searasva sees mõni minut keeda, kuni need saavutavad ilusa kuldse värvuse. 

Kuna minu kanatükid olid liiga suured, siis mulle tundus, et ainult friteerimisega need seest päris valmis ei saanud. Panin kõik tükid pärast veel 20 minutiks küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200-kraadisesse ahju.

Kõrvale valmistasin kastme, mis koosnes 125 g hapukoorest (30%) ja 125 g kodusest MCT-õlist valmistatud majoneesist, maitseks küüslauku ja rohelist sibulat.

Kõrvale tomatit, kurki, salsakastet, jalopeno, paprikat jms. 

Mässamist oli selle toiduga omajagu ja aega läks ka kõvasti, aga lõpptulemus oli väga maitsev. Kui lapsed ka söövad ja kiidavad, siis järelikult sobis :)

Mis puutub searasva, siis see on friteerimiseks ideaalne: sellel on kõrge suitsemispunkt, see tähendab, et see talub hästi sellist kuumust, nagu vaja. Kanatükid ei jäänud sellise töötluse juures sugugi liiga rasvseks, täpselt parasjagu. Searasval on küll kuumutades veidi imelik lõhn, aga toidule ei jäänud sellest mingit maitset. Kindlasti kasutan teinekordki toiduvalmistamiseks friteerimismeetodit.

Tegelikult oleks ilmselt piisanud ka ainult munasegu seest läbikastmisest ja selle seakamarapulbri võib ka ära jätta, kes nii krõbedat ja krõmpsuvat pinda ei ihka. 

Ning kanatükid teen ma järgmine kord kindlasti väiksemad, siis pole ehk ahjus vaja järelküpsetada. Kellele meeldib kanafilee, siis sellest on kindlasti lihtsam sobivaid ribasid lõigata kui kana kintsulihast. Minul omal on aga kanafilee suhtes vanast ajast eelarvamus ja tõrge, see seostub minu jaoks liiga tugevalt kaalunälgimise ja lahjade näljadieetidega. Valin võimalusel alati rasvasema kana kintsuliha, kanakoivad või -tiivad. Õnneks on nende kilohind ka odavam kui kanafileel.