teisipäev, 30. juuni 2015

Päevamenüü 30.06.


Minu tänane hommikusöök oli sama, mis eilegi: rasvakohv, avokaado, paksud peekoniviilud ja omlett (2 muna + 2 spl vahukoort). Pilt on ka eilsest hommikusöögist - tänane erinevus seisnes vaid selles, et Bearnaise kastet unustasin omletile peale valada, seega sai tänane hommikusöök mõnevõrra "rasvavaesem" :D

Õhtusöögiks sõin 3 kana poolkoiba (maitsestatud soola, pipra ja tandoori maitseainega, igale tükile võitükike peale ja tunniks ajaks ahju kuni kananahk on krõbe ja kanakoivad nii pehmed, et liha kukub kondi küljest lahti), lisaks sõin hunniku värsket hapukapsast ja taldrikul on ka otse peenrast korjatud paar värsket salatilehte. Peale praadi järgnes rasvakohv kaneeliga.

Peale õhtusööki tegin umbes tunnise jalutuskäigu koeraga ja leidsin tee kõrvalt metsmaasikaid, mida ma ka ca 10 tk sõin. 

Ei olnud ausalt öeldes sellist tunnet, et ma ilma nende maasikateta nüüd elada ei saaks. Ma ei tunne küll mingit põhjust ennast oma toitumise pärast haletseda või et ma elu ei saaks nautida, kui ämbritäite viisi maasikaid või arbuusi süüa ei saa. Ma ei tunne, et oh ma vaeseke, pean maasikatest loobuma ja toituma peekonist, munast, avokaadost, kanast, kalast, lihast, krevettidest, võist, kookosrasvast, köögiviljadest. Täitsa rahul olen omadega hoopis :) Kõht on nauditavat toitu täis ja tuju hea!




2014 versus 2015



Eelmisel suvel harrastasin ma liberaalsemat LCHF-i ja sellest tulenevalt olin 4 kilo raskem kui praegu, mil ma vägagi rangelt LCHF-ist kinni pean. Eelmisel suvel tarbisin igapäevaselt palju vahukoort, pähklijahusid ja magustajaid ning üsna tihti (1-2 korda kuus) sattus sisse ka täiesti LCHF-vabu päevi - kui mu mälu mind nüüd ei peta.

Siiski ei juhtunud minuga midagi väga hullu, suurem osa minu LCHF-kaalukaotusest ju püsis kenasti, aga olin siiski täpselt 4 kg raskem kui tänasel päeval.

Leidsin eelmisel suvel ühest Hiiumaa kaltsukast need kenad lühikesed teksad - mis mulle sel hetkel väga hästi jalga ei mahtunud, aga kuna need mulle nii meeldisid, siis poodi ma neid ka ei jätnud. Lootsin, et ehk ikka kunagi lähevad ja praegu on ideaalsed :)

Alates 2014 sügisest olen rangemat joont järginud jälle - LCHF-vabu päevi tuleb üliharva sisse ning igapäevaselt ei tarbi ma "LCHF-i halli alasse" jäävaid toite, neid, mis just minul isiklikult ülesöömist tekitavad. Juust, pähklid, vahukoor, küpsetised, vein.

Seepärast ma ütlengi alati, kui keegi küsib, mida siis ikkagi LCHF süüa lubab, et see on igaühel erinev. Me alustame kõik materjalist LCHF Algajatele, aga mingi aja pärast võib igaüks oma LCHF-i ise just selliseks kohandada, nagu talle kõige paremini sobib - mis just tema jaoks kõige soodsam on - enesetundele, tulemustele, järjepidevusele. Igaüks peab selle oma nahal järele katsetama, mis talle sobib ja mis mitte. Mul on näiteks nii, et omleti sisse võin vabalt paar spl vahukoort panna, aga nii kui hakkan juba kohvi vahukoorega jooma, siis ei saa enam pidama ja võin ka terve 400 ml paki päeva jooksul ära tarbida. Või Bakery+ magustaja ja Bourbon vanillliga vahustatud vahukoor - see on nii maitsev - loomulik magus maitse ja vanilliaroom, et võingi sööma jääda seda. Kahjuks maitseb liiga hästi, nii et kindlam on vältida ja muna ning peekonit edasi süüa :) Aga see, et need toidud minu kaalukaotusele kaasa ei aita, ei tähenda veel, et see kõigil täpselt samade toitudega täpselt samamoodi oleks. Eks igaühel on oma kivid ja kännud, mis tuleb üles leida, et enam nende otsa mitte komistada.

Teine asi, mis on üsna huvitav, et nii väike kaaluvahe (4 kg) tegelikult kehakuju nii palju on suuteline muutma. Ja nagu ma olen öelnud, ei ole ma mingi trennihunt, natukene tasa ja targu käisin vahepeal jõusaalis ja jalutan ning sõidan jalgrattaga. Aga see on rohkem värske õhu hingamine kui trennitegemine mul. Seega ilmselt tuleb ikka see aastane teksapükste areng peekoni ja rasvakohvi arvele kirjutada :)




esmaspäev, 29. juuni 2015

Esimene rannailm ja päeva söögid


Täna oli minu Hiiumaa-suvepuhkuse esimene rannailm, ei olnud küll liiga palav, aga sain mõnusalt kolmveerand tundi päevitada (looduslik D-vitamiin!!!) ja lapsed käisid vees ka ära. Igatahes Hiiumaa suvi on ilus ja chill! 

Tänane päev algas samasuguse hommikusöögiga nagu eile. Kuna kohalikus kaupluses õhukeseks viilutatud peekonit ei müüda, siis avastasin enda jaoks terve tükina müüdava Rakvere koduse soolapeekoni - see on väga, väga maitsev! Lõikan ise parajad viilud ja praen neid võis, mmm kui hea ja soolane.


Hommikusöögi pildil on: Rasvakohv, soolapeekon, avokaado, omlett (2 muna + 2 spl vahukoort), Bearnaise kastet


Õhtusöögiks tegin kotlette (2 kotletti jaoks kasutasin 200 g Hiiumaa maheveise hakkliha, 1 munakollase, 2 spl vahukoort ja maitseaineid), kõrvale peenralt 2 salatilehte, veidi Bearnaise kastet ja hapukapsast, kõrvale rasvakohv. 

Tundub, et söön üsna palju, aga kaal on praegu taas minu LCHF-ajajärgu kõige madalamal tasemel, nüüd on põnev jälgida, kas ja mis edasi saama hakkab. Tegelikult oleks ju tore öelda hoopis, et olen 40 kg alla võtnud, aga hetkel on mu skoor siiski endiselt -33 kg :) Aga eks näis - praeguste koguste ja toitainevahekordade juures tunnen end väga hästi ja energiliselt, siit koomale tõmbama ei tahaks hakata. Tunnen, et erilist powerit annab mulle mu päeva teine rasvakohv. Praegu puhkuse ajal söön esimese toidukorra umbes kella 9-10 ajal ja teise umbes 5-6 ajal õhtul. 

Liikumisega on nii ja naa - kui tuju tuleb, teen pikemaid jalgratta- ja kõnniringe (kuulan samal ajal erinevaid LCHF-podcaste - viimase aja lemmik on "Ask prof Noakes"), mõnikord teen kodus mitmeid kätekõverduste ja kükkide seeriaid. Ikka iga päev natuke liigutan end. Aga seda liikumist ma siiski kehakaaluga kuidagi ei seosta, trenn teeb enesetunde heaks ja vormib keha, aga kehakaalu paneb siiski paika toitumine või nagu ütleb Dr Tim Noakes - Kui sa pead sellepärast trenni tegema, et oma kaalu kontrollida, siis on su toitumine vale :)









pühapäev, 28. juuni 2015

Üks õhtusöök õues

Hiiumaal päike paistab ja võib rõõmsalt õues õhtusööki süüa:


Värsked sparglid peekonis, hapukapsas, Hiiumaa maheveise lihatükid (3 min kummaltki poolt praetud ja 5 min kuumas ahjus) ning Bearnaise kaste. Kõrvale rasvakohv Ceylon kaneeliga.

Tänast hommikusöögipilti kahjuks ei ole, aga see koosnes 1 avokaadost, omletist (2 talumuna + 2 spl vahukoort), ca 100 g peekonist (paksud viilud rakvere soolapeekonit pannil krõbedaks praetud) ning samasugusest rasvakohvist.

Kogu päeva on kõht rõõmsalt täis püsinud :)







neljapäev, 25. juuni 2015

Üks suvine keto-päevamenüü

Hommikusöök: rasvakohv, praemunad, peekon, avokaado ja veidike isetehtud metssea-maksapasteeti (pildi tegemise hetkeks oli juba üks muna ning osa peekoniviile söödud, samuti pool rasvakohvi joodud).


Õhtusöök: cole-slaw (riivitud värske kapsas, tükeldatud valge ja roheline sibul, hellmanns majonees), suur burgerikotlett Hiiumaa maheveise hakklihast (RETSEPT), lisaks rasvakohv Ceyloni kaneeliga.


Enne mõlemat toidukorda jõin klaasitäie vett, kuhu oli segatud umbes 1 spl looduslikku õunaäädikat, mis on valmistatud Saaremaa koduaedade õuntest. Lisaks joon iga päev üsna palju külma gaseeritud ja soolast Vytautast. 


Tänane ketoosinäit on ilus 2.8 ja kaal samuti langustrendis, kuigi ma siiski kõigun oma kaaluga samas 2-3 kg vahemikus ehk siis minu kaalunäit on endiselt -33 kg tänu LCHF-ile :) Siin on sik-sak graafik minu viimase paari kuu igahommikustest kaalumistest, mille Withings kaal + arvutiprogramm mulle genereerib.





teisipäev, 23. juuni 2015

Jaanipäeva söögid



Ratatouille: ahjuplaadile panin tükeldatud suvikõrvitsat, erinevat värvi paprikat, brokolit, punast sibulat, tomatit, šampinjone.Valasin peale oliivõli, veidi palsamiäädikat ja roosat soola ning röstisin ahjus, kuni segu oli parajalt krõbe ja küps. 


Grillil on mingid vorstid ja siis ise ettevalmistatud šašlõkk: rasvane sealiha tükkideks lõigata, lihaga sama kogus sibulaid ratasteks lõigata ja liha koos sibulate ja paprikapulbriga 24h seisma. Grillimise ajal maitsestatakse liha soolaga.

Vahatatud laudlina Hemtexist


Minu jaanipäeva õhtusöök: liha ja ratatouille






esmaspäev, 22. juuni 2015

Coca zero test



Mulle on varasemal ajal Coca-Cola Zero hästi maitsenud, isegi väga. Nüüd ma oskan muidugi sellest väga hästi aru saada, et hoolimata Coca zero 0 kcal 0 g süsivesikusisaldusest, on tegemist siiski puhta mürgi ja keemiakokteiliga. Selle magustajaks olev asparataam on kaugel ohutust ja looduslikust magustajast. Siiski, vahel harva, näiteks soojal suvepäeval meeldib mulle mõte sellest, et võiksin juua ühe jääkülma coca zero. Otsustasin teha täna endaga inimkatse ning juua üle hulga aja 0,5 l coca zerot ja mõõta sealjuures oma veresuhkrut ja ketoonide taset.

Sellised olid minu mõõtmistulemused ENNE "puhta mürgi" joomist:



Veresuhkur 3.9 ja ketoos 3.4 (head ketoosiga kohandumise märgid on veresuhkur 4.4 ja vähem ning ketoonid ca 2 ja üle selle. Minu coca zero-eelsed näidud olid seega ülimalt head. )

Lootsin väga, et need näidud  peale "puhast mürki" ehk peale coca zero joomist halveneksid, aga kahjuks sellist õppetundi ma ei saanud. Poolteist tundi PEALE poole liitri coca zero joomist olid näidud sellised:


Veresuhkur 3.8 (juba veidi liiga madal) ja ketoos 3.7.

Nii et kahjuks ei saanud ma sarnaseid tulemusi, nagu Dietdoctor oma testis Pepsi Maxiga (tal jäi veresuhkur samale madalale tasemele, aga ketoonide arv veres langes peale pepsi maxi joomist, st rasvapõletusrežiim nõrgenes).

Siiski pean ütlema seda, et hoolimata sellest, et see zero ei teinud midagi halba mu ilusatele veretesti näitudele, tekitas selle joomine mulle siiski halva enesetunde. Jätkan edaspidigi selle vältimist ja luban seda omale vaid ülimalt harva. Praegu tundub, et õnneks on minu maitsemeel vist muutunud ja Vytautas soolane vesi tundub palju ahvatlevam kui coca zero. 

(Esimese pildi taustal paistvad kardin ja linik on loomulikult pärit Hemtexist)




pühapäev, 21. juuni 2015

Suitsuliha




Kui mu vanaema ja vanaisa veel elasid, siis nad kasvatasid siin Hiiumaal lehmi, sigu, kanu, lambaid, parte, hobuseid. Üks toit, mida mu vanaema-vanaisa juures alati söödi, oli suitsutatud sealiha. Sealihatükid oli 5-6 kuud puutünnis soolvees seisnud ja neid suitsutati siis suvel suitsuahjus ja neid jagus siis järgmiseks pooleks aastaks. Lapsena tundus see suitsuliha mulle liiga rasvane, otsisin alati taisemaid tükke, aga praegu mõtlen, et küll oleks tore, kui saaks vaid kusagilt nii head rasvast suitsuliha.  

Tänavu enne Hiiumaale suvepuhkusele tulekut võtsime plaani vana head suitsuliha korrata. Kõige keerulisem oligi leida head rasvast sealiha. Nõmme turult Sigwari poest leidsime kondi ja mõõduka pekirandiga kamaraga sealihatükid, siiski ei olnud need päris nii rasvased, nagu "päris". Võtsime 6 tükki, iga tükk oli umbes pool kilo.

Need soolasime siis eelnevalt sisse. Seekord kasutasime tavalist vene soola druska (meresool on tugevam ja selle doseerimine käib teistmoodi). Suurde roostevabast terasest potti läksid kihiti sool - liha - sool. Teises potis tuli valmistada soolvesi - vee sisse tuleb segada nii palju soola, et toores muna hulbiks vee pinnal. Kui muna soolvee pinnale hulpima jääb, siis näitab see, et on piisavalt kange soolvesi. Ja seejärel tuleb see soolvesi lihale peale valada. Nüüd jääb liha umbes nädalaks soolvette seisma.

Suitsuahjud on kindlasti erinevad. Meil on Hiiumaal üpriski vana suitsuahi. Lihatükid riputatakse traadist konksude abil eelnevalt kuumaksköetud suitsuahju ja neid küpsetatakse seal ca 8 tundi. Köetakse lepapuudega ning veidi lisatakse tulle ka kõrvenõgeseid, sest see annab lihale ilusa pruuni värvuse.

Lõpptulemus on üks eriti mõnus soolane amps. Tõeliselt suurepärane oli see liha soojalt, äsja suitsuahjust tulnult - rasvane pekiäär tegi ka liha taise osa mahlaseks ja suussulavaks. Samamoodi on see liha ülimaitsev külmana või hommikul munade kõrvale peekonina. 

Selline oli minu tänane õhtusöök: suitsulihaviilude kõrvale korjasin peenralt erinevaid lehtsalatilehti ja tervistaval eesmärgil lisasin taldrikule värsket hapukapsast. Hapukapsas tervendab soolestikku, muudab kaunimaks naha, parandab immuunsüsteemi, parandab seedimist, suurendab enegiataset, aitab imenduda kasulikel ainetel, tasakaalustab hormoone. Täpsemalt võib hapendatud toodete kasulikkuse kohta lugeda inglise keeles SIIT






laupäev, 20. juuni 2015

Hiiumaa suvi algas praetud räimedega

Minu tänavune suvepuhkus Hiiumaal algas praetud räimedega.

Räimed tuleb puhastada, soolata ja siis mõni tund hiljem praadida puupliidil. Pannile searasva, räim kasta lahtiklopitud muna seest läbi ja pannile.

Ülimalt maitsev! Kuhjasin neid omale taldrikule kohe 9 tk, aga ära jaksasin süüa ainult 6 tk. Kõrvale sõin värsket hapukapsast ja jõin rasvakohvi.

(Lauamatt Hemtex - kiirustage, kes on veel Tallinnas või Tartus, Hemtexis algas hiljuti suvine allahindlus ja seal on palju ilusaid suvekollektsiooni tooteid -50%!)

neljapäev, 18. juuni 2015

Jalopenoga omletuffinid

LCHF/Eesti FB-grupis jagati toredat omletuffinite retsepti, katsetasin selle järgi ja jäin väga rahule sellega!

Kahjuks või õnneks on siiski nii, et väga head LCHF-toidud valmivad ikkagi juustu ja vahukoore abil - ülirange lchf-i järgijad pidagu siis nendega piiri.

12 tavasuuruses või 24 minimuffini valmistamiseks läheb vaja:

7 muna
3 spl salsakastet (mul oli rimi ica eco chunky salsa)
3 spl vahukoort
2,5 dl riivjuustu
24 jalopeno ratast

Vahusta muna koos vahukoore ja salsaga, lisa riivjuust ja tükeldatud jalopeno.
Vala muffinvormidesse. Jalopeno rattad võib panna hoopis tervelt igasse minimuffini vormi kaunistuseks. Mina tegin tavasuuruses muffinid ja tükeldasin jalopenod taigna sisse.

Küpseta 200-kraadises ahjus 10-15 minutit. Kui kasutad silikoonvorme, siis võib minna ka veidi kauem aega, aga see-eest on omletuffineid pärast väga lihtne vormist välja võtta :)

Küpsetamisaeg sõltub ahjust, aga kui need on valmis, siis see paistab omletuffinite pealt välja.

Head isu!






reede, 12. juuni 2015

Eesti blogiauhinnad ja 5. koht

Avastasin täna hommikul teisi blogisid lugedes, et eile oli välja kuulutatud Eesti Blogiauhinnad ja minu blogi sai seal kokandusblogide kategoorias suisa 5. koha! See on küll suur rõõm ja siinkohal tänan kõiki oma lugejaid, kes mulle seal oma hääle andsid! Suur aitäh teile kõigile!

Auhinnagaalale mulle millegipärast kutset ei saadetud, aga ega mul eile poleks olnud aega ka sinna minna - põhiline rõõm on ikkagi sellest ilusast 5. kohast :)





kolmapäev, 10. juuni 2015

Kas toit on kütus või nauding?


Back to basics ehk tagasi põhiasjade juurde. LCHF on minu jaoks iseenesestmõistetav. Kui ma ka vahel harva teen korraks sellest kõrvalekalde, siis see ei kesta mul kunagi kauem kui üks päev ning mulle meeldib siiski tunduvalt rohkem see enesetunne, mida mulle LCHF / ketogeenne toitumine pakub, võrreldes suhkrulaksu-enesetundega. Selles mõttes olen õnnelik, et suhkrutoitumine mind suhteliselt külmaks jätab. Kaks ja pool aastat LCHF-i on siin ilmselt head tööd teinud :)

Aga nagu ikka, võib ka üht ja sama asja - LCHF-toitumist - teha mitmel erineval moel. Olen sellest mitmeid kordi juba siin blogis kirjutanud, aga ikka avastan selle enda jaoks üha uuesti ja uuesti, et minule isiklikult sobib kõige paremini ikkagi just range LCHF. Ja range all ei pea ma silmas mitte kõigi süsivesikute päris nullini piiramist, vaid just nimelt piimatoodete ja pähklite vältimist (piimatoodetest ainsana võid ma ei piira!). Köögiviljadest tulevad süsivesikud mulle sobivad ja söön köögiviljasüsivesikuid päevas ca 15-20 grammi, mis on tegelikult päris suur hunnik hapukapsast, brokolit, lillkapsast, spinatit, avokaadot jms, kokku ligi pool kilo rohelist kraami.

Vahepeal hakkas mulle jälle tunduma, et ega ju midagi hullu ei olegi, kui ma iga päev omale natuke juustu ja vahukoort ka luban, et no mis see ikka teeb. Aga nagu ikka - süües kasvab isu - kui ka ühel päeval piirdun juustupeekoniga, siis järgmisel päeval on vaja juba Nõmme Turu Juustukuningate poodi minna omale suurt tükki pikantset Leerdammerit ostma, mille järgmise paari päevaga ära söön. Samamoodi on lihtne teha omale mõnusat mascarpone jäätist, aga kui teised sellele ei pretendeeri, on väga lihtne kogu kupatus ise paari päevaga ära süüa. Ja nii ta läheb, ka LCHF-toitusid on võimalik üle süüa ja niiviisi omale halba enesetunnet ja paar lisakilo koguda. Ja seda just siis, kui tekib mõtteviis, et toit on meelelahutus, just siis, kui toit lakkab olemast kütus.

Mul ei ole mingi probleem püsida LCHF-i raames, aga väga lihtne on valida range LCHF-i asemel hoopis liberaalne LCHF, milles toiduvalmistamisest ja toidu nautimisest saab põhiline ajaviide ja meelelahutus. Muudkui valmistad aga kõiksugu häid ja veel paremaid LCHF-variante erinevatest söökidest - küll magusat, küll soolast. Neid variante on ju tegelikult lõputult ning need maitsevad tavaliselt väga hästi.

Mulle meeldis väga üks hiljuti vaadatud Stephanie Keto Personi video, kus ta rääkis, et tema teeb kõik selleks, et end hästi tunda ja teda ei huvita, kui talle selle juures võib-olla pardirasv või veiserasv kõige paremini ei maitse. Kui just see asi tema enesetunnet üldplaanis parandab, siis on see kõige tähtsam. Tugev ketoosiga adapteerumine annab talle just parima tervise ja enesetunde ning ta on selle nimel kõigeks valmis. Ta rääkis, kui närvidele talle käivad need tema kliendid, kes muudkui vinguvad ja virisevad, et kellele ei meeldi enam peekon ja keda tüütab ära muna. Kes ei taha õigel ajal magama minna ja kes pole nõus loobuma pähklitest või juustust. Aga, aga, aga - vabandusi leitakse igale asjale. Ta ütles, et saage üle oma pirtsakusest ja keskenduge eesmärgile! Elu eesmärk ei seisne toidus. Kahjuks on tänapäeval väga palju "toidupornot", on ju lausa eraldi toidutegemise telekanalid, sa võidki päev otsa toitu vaadata ja sellele mõelda. Instagrami kasutajad võivad klõpsata hashtagil #lchf ja sealt võibki vaatama jääda, näiteks mida head ja paremat kõike LCHF süüa lubab. Aga kas see on siis LCHF-i mõte? Süüa võimalikult palju ja võimalikult maitsvalt lubatud nimekirja piires? Väga kerge on tegelikult sellise mõtteviisini jõuda, olen isegi sellesse lõksu tihti astunud, sest LCHF-is on tõesti võimalik väga palju ülimalt maitsvaid sööke valmistada, võta vaid kätte, otsi retsept ja tee ära. Aga point ei ole ju tegelikult mingis gurmeetoitumises.

Eesmärgiks peaks olema eelkõige hea enesetunne, et on palju energiat (see tuleb ketoosiga kohanedes). Miks mitte ka ilus nahk, noorenenud väljanägemine, väiksem kehakaal, stabiilne veresuhkur jne. Toidusõltuvusest vabanemine. Et kogu aeg ei ole kõht tühi ning sul on võimalik elada söögile mõtlemata ja süüagi ainult siis, kui lõpuks kõht tühjaks läheb. Vastupidiselt pidevale gurmeetoitude valmistamisele, katsetamisele, degusteerimisele võiks mõelda parem sellele, kui vähe ja lihtsalt on LCHF-toitumise juures tegelikult vaja süüa selleks, et end hästi tunda.

Keda huvitab LCHF-i puhul eelkõige kaalukadu, siis ma võin omast kogemusest öelda, et nii igav kui muna+peekon hommikusöök ka ei tunduks, on see LCHF-toitumise juures siiski kõige parem kaalulangetaja ning see tagab ka kõige pikema küllastustunde. Seda näitab ka glükomeetriga tehtud veretest - kui olen kasvõi paar päeva toitunud kõige rangemalt (hommikuks 2 muna, pool pakki peekonit, 1 suur avokaado, 1 rasvakohv ja õhtuks 1 rasvakohv, lihatükk, hautatud köögivilja), siis on varsti mõlemad näidud väga head, ketoonide tase kõrge ning suurt ketoosiga kohanemist kinnitab madal veresuhkrutase. Tänahommikused näidud: veresuhkur 4.2, ketokehad 3.5. Enesetunne energiline, kaal jälle tagasi samas punktis kus enne liigse juustu ja vahukoore tarbimist. Selja taga on siis mitu päeva eelpoolnimetatud kõige rangemat LCHF-i. 







neljapäev, 4. juuni 2015

Suitsukanasalat redisega


See toitev salat on tegelikult siin blogis juba ükskord ammu figureerinud, aga nüüd tegin seda üle hulga aja uuesti. Ja asi tasus kordamist, sest see salat on praegu kevadel eriti maitsev - värsked redised, värske kurk!

Tegin kausitäie salatit, 4 portsjonit:

ca 400 g suitsutatud kana kintsuliha
1 küps avokaado
umbes 1/3 pikka värsket kurki
1 väike pakk rediseid
Hellmanns majoneesi

Tükelda kana, avokaado, kurk ja redised.
Sega kõik läbi koos Hellmanns majoneesiga. 
Head isu!

Pildile värvi andmiseks läks taldrikule ka veidi basiilikulehti ja 2 kirsstomatit :)

Minu toidupiltide taustaks olevad laudlinad on Hemtexist :)
See siin on vahatatud lina nimega Nelly (näeb välja nagu tavaline ilusast kangast laudlina, aga seda võib julgelt märja lapiga pühkida - väga praktiline! Kannatab ka 40 kraadist masinpesu ja pahemalt poolt triikimist. Soovitan!)







kolmapäev, 3. juuni 2015

Kiire ja pidulik - lambakarree ja mozzarella salat


Avastasin hiljaaegu Linnamäe maitsestatud lambakarree ja selgus, et see on väga mõnus kiire luksustoit. Kahjuks on hind tal kallis, aga mõnikord pidulikul puhul on see maitseelamus seda kindlasti väärt! Tegemist on mõnusalt rasvase ja samal ajal pehme ning eriliselt hõrgu punase lihaga. 

Mina tegin seda väga lihtsalt: ajasin praepanni kuumaks, valasin sinna veidi oliivõli ja panin ka tüki võid. Kuumale pannile tõstsin lambakarree tükid ja praadisin neid kummaltki poolt umbes 2-3 minutit. Liha jäi mahlane ja mõnus, täpselt paras. 

pannile tõstes

mõned minutid hiljem

Mozzarella salati tegin nii:

1. Tükeldasin mozzarella juustu parajateks kuubikuteks.
2. Poolitasin kirsstomatid.
3. Rebisin/hakkisin basiilikulehted.
4. Valasin peale oliivõli ja palsamiäädikat.
5. Maitsestasin roosa soola ja musta pipraga.






Suvikõrvitsalasanje

Foto ja retsept: http://lesscarbs.se/lchf-lunch-och-middag/zucchinilassange/

Ma tavaliselt ei armasta teha väga keerulist ettevalmistust nõudvaid õhtusööke, aga kui seda retsepti ühel kuulsal Rootsi LCHF-retseptilehel nägin, siis tundsin küll, et seda peab tegema. Tõesti, oli väga maitsev! Kuigi minu oma ei tulnud nii kaunis välja kui originaal :)

Retsept on mõeldud 4 inimesele.

Vaja läheb:

500 g veise hakkliha (kasutasin Hiiumaa maheveise hakkliha)
1 sibul
4-5 küüslauguküünt
võid
200 g vahukoort
2 spl tomatipüreed (kasutasin rimi ica eco)
500 g purustatud tomateid (kasutasin rimi ica eco)
1 tl roosat soola
1 spl õunaäädikat
musta pipart
vahemere ürdisegu (Santa Maria)
200 g head juustu (kasutasin selection by rimi grana padano laagerdunud juustu)
500 g suvikõrvitsat

Haki sibul ja küüslauk peeneks ja pruunista need pannil rohkes võis.
Prae pannil ka hakkliha.
Maitsesta soola ja pipraga.
Lisa õunaäädikas, tomatipüree, purustatud tomatid, vahukoor ja vahemere ürdid.
Lase kastmel umbes 10-15 minutit vaiksel tulel podiseda, nii läheb kaste kreemisemaks ja veidi paksemaks.
Viiluta nüüd juustunoaga suvikõrvitsast pikad lindid. Seesmist seemnetega osa ei ole mõtet kasutada, see jääb liiga pudine.
Tõsta viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, raputa peale veidi roosat soola ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, et suvikõrvitsast liigne vesi välja tuleks. Selle suvikõrvitsa osa võib valmis teha ka kõige enne ja alles siis hakklihakastme valmistamisega alustada, kui ribad ahjus on.




Kui suvikõrvits ja hakklihakaste on valmis, siis riivi ka juust.
Tõsta ahjuvormi kõige alla kastet, sinna peale suvikõrvitsat ja siis juustu. Korda seda seni, kuni materjali jagub. Mulle tundub, et seda võikski teha kitsamas vormis, siis saab kihte rohkem. Mul omal oli suur ja lai vorm.


Lõpuks nägi toit välja selline, kahjuks ei märganud enne pilti teha kui juba pool lasanjest söödud oli :)


NB!!! See toit on veidi süsivesikurikkam kui tavaline lihatükk + rasv + köögivili.
Kui süüa täpselt 1/4 sellest retseptist (mida on ikka tõsiselt palju), saad ca 20 g süsivesikuid. Aga asi on seda väärt!

Kommentaariks ütlen veel nii palju, et lasanjeks on seda rooga siiski natuke palju nimetada, kuna suvikõrvits seal sees kaob tegelikult ära. Vabalt võib seda toitu teha ka ilma suvikõrvitsata ja lihtsalt mõnusalt juustuse hakklihavormina - see kaste on ülimaitsev, tänu heale veisehakklihale, millele lisab kreemjat tekstuuri vahukoor ja itaaliapärast maitsenüanssi vahemere ürdisegu. Hea juustuvalik mängib siin ka kindlasti oma rolli! Suvikõrvits on siin retseptis tegelikult kõige väiksema tähtsusega :)