neljapäev, 31. detsember 2015

2015. aasta kokkuvõte

Ma ei ole eriline uusaastalubaduste fänn ega anna neid omale tavaliselt. Seega mul pole sellist nimekirja, kuhu taha saaksin praegu aasta viimasel päeval linnukesi panna, et kas ma siis pidasin antud lubadustest kinni :) 2016. aastaks võiksin anda vaid sellise naljalubaduse, et söön veelgi rohkem peekonit kui möödunud aastal :)



Paari nädala pärast täitub mul 3 aastat LCHF toitumist ja sellega seoses võin küll öelda, et minu LCHF-elu läheb iga aastaga paremaks. Kui ma 2013. aastal LCHF-i avastasin ja sellega suur elumuutus ja kaalumuutus kaasnes, oli kõik minu jaoks uus ja põnev ja nagu iseenesest läks kõik täppi ja õigesti ja saavutasin tulemused, millest ma tegelikult enam unistadagi ei olnud julgenud. Pääsesin lõpuks oma söögiorjusest.

Teisel LCHF-i aastal ehk 2014 hakkasin katsetama erinevate mitte-päris toitudega, st kõikvõimalike liberaalsete LCHF-i maiustuste ja küpsetistega ja see tekitas minu kui suhkrusõltlase jaoks paraja nõiaringi. Ehk et süües kasvas isu ja mul oli järjest raskem järjepidevalt päris toidu joonel püsida ehk et süüa ainult siis, kui kõht tõesti tühi on. Sest liigagi lihtne on ka LCHF-maiustustega liiale minna. Midagi hullu minuga sellest küll ei juhtunud, aga mul ei olnud lõpuks enam seda päris õiget tunnet, et kas ma ikkagi pääsesin oma söögiorjusest või asendasin lihtsalt ühe kommi teisega.

Õnneks umbes 2015 (tegelikult veidi varemgi, juba 2014 sügisel) ehk oma kolmandal LCHF-i aastal leidsin tee tagasi selle õige  LCHF-i ja päris toidu juurde. Kõikvõimalikke küpsetisi, asendustoite ja libastumisi tuleb ette üliharva ning järjest rohkem saan aru, et minu jaoks on kõige õigem just range LCHF, ilma maiustuste, piimatoodete ja pähkliteta.

Üheks põhjuseks, mis mul sellisesse heasse faasi ja selle äratundmisele on aidanud jõuda, on kindlasti veresuhkru (ja ketoosi) mõõtmine. Sest ise oma peaga võin ju arvata, st vaid oletada mida tahes, et küll ma alles sõin korralikult, aga veretest juba ei valeta. See ütleb hommikul täpselt ja ilma igasuguse illusioonita ära, kui sobiv viimaste päevade/nädalate toit just minu jaoks on olnud. Näiteks kui veresuhkru näit on juba üle 5, siis ei ole mõtet ketoosiribasid raisata, sest sel juhul see ketoos nagunii ei lähe arvesse. Kui hommikune veresuhkur on kuni umbes 4.7, siis võib juba ketoosinumbreid ka vaatama hakata (loe SIIT lähemalt).

Inimesed on erinevad, aga mina saan oma hommikuse veresuhkru ilusas vahemikus hoida ikkagi range LCHF-i abil: hommikuks söön muna, sinna juurde liha või kala ja ka avokaadot ja rasvakohvi ning õhtuks liha või kala koos suure hunniku köögiviljadega ja vajadusel veel rasvakohv või -tee (seda õhtuse rasvajoogi vajadust viimasel ajal ei ole enam olnud). Kui ma aga juba juustu ja/või pähkleid ka söön või kausitäie marju vahukoorega magustoiduks võtan, siis tõuseb kahjuks mu veresuhkur sellest optimaalsest nelja ringis paastusuhkru vahemikust kõrgemale ja mu hea ja kindel söögiorjusevaba enesetunne hakkab hajuma. Mõni teine aga võib ka süüa paar puuvilja, mõned leivaviilud ja paar kartulit päevas ja tal on ikka veresuhkur ilusti neli koma millegagi. Sellel inimesel ilmselgelt ei ole tarvis nii rangelt oma süsivesikuid piirata kui näiteks minul.

Ja mida see mulle siis annab, et ma nii rangelt oma süsivesikuid piiran ja seetõttu hommikuti ilusaid numbreid oma verest loen? Ma saan sellest vastutasuks ikka seda va söögiorjusest vabanemist. Mõõdukalt madal veresuhkur tähendab LCHF-toitumise juures head ketoosiga kohanemist ja hea ketoosiga kohanemine võtab söögiisu, unustusse vajuvad kunagised lemmikmaiustused, kerge on olla normaalne :) Mõni mõtleb võib-olla, et appi, kui palju iseloomu peab olema, et teha ranget LCHF-i. Mina mõtlen just vastupidi, et appi kui palju iseloomu peab olema, et teha liberaalset LCHF-i ja sealjuures mitte üle süüa ja lolliks minna. Range LCHF on minu jaoks lihtsam, see ei nõua mingit erilist iseloomu ega meelekindlust. Kui ikka süüa igapäevaselt umbes 80% ulatuses rasva, siis nagu eriti ülesöömismõtteid enam ei teki.

***

2015. aasta üheks suurimaks muudatuseks võin lugeda ka seda, et kolisin oma igapäevased toidupildid üle Instagrammi. Seal täitub mul nüüd peatselt 400 jälgijat erinevatest maailma paikadest. Eile tõmbasin ühe äppiga ka oma 2015 üheksa kõige populaarsema pildi kollaaži:





































2016. aastalt ootan loomulikult, et püsiksin jätkuvalt endale kõige sobivama LCHF-i versiooni juures, et jätkuks see hea energia ja enesetunne, mis mul täna on.


Lisaks saab 2016. aasta olema raamatu-aasta :) 8. veebruariks esitan kirjastusele oma raamatu lõpliku versiooni ja loodan, et see tuleb mul hästi välja ning meeldib lugejatele, kui see kevadel ilmub :)

Oma blogi lugejatele soovin kõigile head vana aasta lõppu ja ilusat uut aastat! Lisaks soovitan
igal LCHF-ikal otsida üles see tema jaoks kõige sobivam variant LCHF-ist - ärge matkige kedagi teist, ärge oodake toitumiskavu ega etteantud tabeleid-makrosid, vaid võtke see aeg ja leidke katse-eksitusmeetodi abil üles enda jaoks parim :)


reede, 18. detsember 2015

Munapoolikud majoneesi, krevettide ja kalamarjaga


Tegemist on tavalise suupistega Rootsi jõululaual. Valmistamine on lihtne: keeda munad (võimalusel vali vabalt siblivate talukanade munad), koori, lõika pooleks. Tõsta igale munapoolikule veidi head ketogeenset MCT-majoneesi, paar krevetti, teelusikatäis punast kalamarja (mul oli forellimari). Raputa peale natuke tilli ja naudi!

Mul oli juba pikka aega kestnud tüdimus keedumunadest, sõin põhiliselt ainult omletti. Aga kui ma käisin hiljuti Rootsi Kommertskoja pidulikul jõuluõhtusöögil Olümpias, pakuti seal autentseid Rootsi jõululaua toite, need olid spetsiaalselt Rootsist kohale toodud. Sealt saingi idee teha ka kodus seda imelihtsat munatoitu.

Siin ongi minu Rootsi jõulupeo õhtusöögid: samasugused munapoolikud, erinevaid sinke, ilus roosa rostbiif, lõhe erineval kujul, heeringat, ahjuliha ja mõned armsad võipallikesed :)


esmaspäev, 14. detsember 2015

Kas lasta end häirida või mitte

Ma üldiselt ei lase end häirida tavalistest ajakirjanduses ilmuvatest toitumis- ja terviseteemalistest artiklitest, loen neid rohkem nagu ajalehe naljanurka, kui tuleb jälle mingi ilus artikkel täistera ja roheliste banaanismuutide kasulikkusest või soovitusest punast liha ja küllastunud rasva vältida, et oma südametervist säästa. Aga täna ma siiski ärritusin ühe vana, uuesti ilmunud artikli peale. Artiklit võib lugeda tänasest Õhtulehest siit: http://tervispluss.ohtuleht.ee/707104/elu-ilma-susivesikuteta

Asjasse mittepühendunud inimese jaoks võib jääda mulje, et oi, nii põhjalik artikkel on kirjutatud, autoriks tunnustatud toitumisterapeut ja puha. Siiski juhin kõigi tähelepanu nüüd sellele, et ta küll nimetab antud toitumist LCHF-iks, mida ta oma artiklis suure suuga kommenteerib, aga tegelikult on see hoopis mingi muu seni tuvastamata toitumisviis, LCHF see kohe kindlasti EI OLE, millest selles artiklis juttu! See ongi kõige ärritavam, et inimene teeb tähtsa näo ja kirjutab asjast, millest tal tegelikult aimu ei ole.

Olgu siis öeldud, et tegelikkuses kujutab LCHF endast toitumist, mis sisaldab laias laastus 5% süsivesikuid, 15% valku ja 80% rasva. Keskmiselt 2000 kcal sisaldav päevamenüü mahutab sel juhul umbes 20 g süsivesikuid (need saadakse maa peal kasvavatest köögiviljadest, ca 400 g), ca 80 g valku (see saadakse umbes 300-400 g lihast/munast/kalast) ja ca 180 g häid rasvu (või, oliivõli, kookosõli, ghee, peekonirasv).

Mida aga ütleb antud artikkel? Ta nimetab LCHF-iks toitumist, milles on: 18% süsivesikuid, 44% rasvu, 38% valke ?!? - ma ei oska sellist toitumist üleüldse kuidagi lahterdada ega mingit nimetust sellele anda. Kergelt vähendatud süsivesikusisalduse ja liialdatud valgukogusega toitumine? Küll aga võin kätt südamele pannes öelda, et LCHF-iga sellisel makrode jaotusel mingisugust pistmist ei ole. Kõrgeltharitud toitumisteadlane võiks siiski enne mingi toitumisviisi kommenteerimist omale selgeks teha, millest ta üldse rääkima hakkab. Esmane soe soovitus talle oleks läbi lugeda süsivesikuvaest ja rasvarikast toitumist üle 30 aasta uurinud doktorite Phinney ja Voleki põhjalik teadusuuringutel põhinev raamat "The Art and Science of Low Carbohydrate Living" - see teos on mõeldud just nimelt toitumisnõustajatele, perearstidele, õdedele jt, et nad teaksid, kuidas süsivesikuvaest ja rasvarikast LCHF toitumist rakendada, mida oodata ja mis see üldse on.

Aga lähme edasi. Õhtulehe artikkel räägib ka LCHF-ist ja trennist:
Glükogeenivarude tühjenemine mõjutab ka meie võimet tegeleda pikemaajalise füüsilise koormusega, kuna glükoos on liikuva lihase peamine energiaallikas. Tekkiv väsimustunne vähendab tahet ennast liigutada. Samas on liikumine iga eduka kaalulangetamisprogrammi ja tervise eelduseks.

Jällegi viitan doktoritele Phinney ja Volek, kes on kirjutanud oma 30-aastase teadustöö tulemusel ka raamatu, kuidas kasutada süsivesikuvaest toitumist sporditegemise juures: "The Art and Science of Low Carbohydrate Performance". Nad ütlevad selles raamatus, et eelkõige sobib LCHF just kestvusspordialadele, kuna keha suudab glükogeenina talletada vaid umbes 2000 kcal energiat ning kui see saab pika trenni käigus otsa, siis tuleb midagi juurde süüa. Kui aga inimene on rasvakütusel ehk LCHF-toitumisega kohanenud, siis on inimesele valla tema oma keha rasvavarud ning keha ei sõltu enam oma piiratud glükogeenivarudest, mis tähendab, et energiat jätkub väga-väga pikaks pingutuseks. Ka kõige saledamatel inimestel on oma keha rasvavarudena kasutada ca 60 000 kcal ehk siis palju pikemalt saab sportida, ilma et "sein" ette tuleks. Seda teadmist on viimasel ajal päris paljud sportlased edukalt ära kasutama hakanud. Keda teema huvitab, neil soovitan üles otsida film "Cereal Killers 2: Run on Fat".

Artiklis häiris mind ka jutt sellest, nagu jääks LCHF-toitumisel vajaka tervislikest kiudainetest. Kui me nüüd võtame kenasti oma päevased 20 g süsivesikuid köögiviljast, näiteks brokolist või lillkapsast, siis saame brokolit/lillkapsast süüa koguni 400 grammi! Ma ei ütleks, et seda nüüd nii vähe oleks, et kõhukinnisust peaks kartma. See peaks suisa TAI soovitatud päevast köögiviljanormi ületama :) Kõhukinnisus ja seedeprobleemid tabavad siiski LCHF-toitumisel vaid neid inimesi, kes on asjast valesti aru saanud ja ekslikult arvavad, et siin tegemist mingi lihadieediga ja valku üle söövad.

Kordan üle, et LCHF soovitab valku süüa täpselt sama palju, nagu kõige tavalisem toidupüramiid või mistahes toitumiskava, ca 15% päevasest koguenergiast või minimaalselt 1 g valku ühe soovkaalu kilogrammi kohta (kui soovid kaaluda 60 kg, siis pead sööma vähemalt 60 g valku, et oma päevane kudede ülesehituseks vajalik valgukogus kätte saada). 

Ja alles nüüd jõuame kohani, mis tegelikult LCHF-i väliseid inimesi kõige rohkem peaks ärritama - LCHF-is ei asenda me ära jäetud jahu- ja suhkrurikkaid toite mitte lihaga, vaid RASVAGA. Ei, me ei joo omale tasside viisi õli sisse ega söö lusikaga pakki võid kuni süda pahaks läheb. Me asendame ärajäänud süsivesikute energia heade rasvadega. Valku sööme sama palju, kui ikka süüakse. Köögivilju sööme ka suures koguses. Aga rasva sööme veidi rohkem, nii palju, et omal kõht täis saada ehk nii palju, et näljatunne kaoks. Siiski LCHF väga valib rasva, see peab olema hea kvaliteediga rasv - nii nagu inimese keha talletab üleliigse energia küllastunud rasvana, võib pidada samasugust küllastunud rasva inimese jaoks tervislikuks

Et veelgi lihtsamalt ja piltlikumalt kogu seda asja selgitada, lisan pildi:


Ja minu lemmiklause antud artiklist: 

Nende toitumisviiside negatiivne pool ongi tüdimuse teke. Ennekõike kipub LCHF-dieet väga üksluiseks jääma ning munast-lihast tekib kiiresti küllastus. Seetõttu pöördutaksegi mõne aja pärast vanade harjumuste juurde tagasi ning kehakaal hakkab taas tõusma.

Sellisele subjektiivsele väitele vastan ainult oma isikliku mätta otsast: no ei ole tõepoolest minul isiklikult veel oma LCHF-toitudest tüdimust tekkinud, kuu aja pärast täitub mul 3 aastat LCHF-elu ja kehakaal on ka endistviisi 33 kg miinuses :) Lähimate aastakümnete plaani ei kuulu ka vanade harjumuste juurde tagasipöördumine.

laupäev, 12. detsember 2015

Mõned uued fotod

Sain fotograafilt loa mõnda uut raamatupilti ka blogis näidata :)

Udust enne-pilti küll uuesti ei saa teha, aga uue pärast pildi tegime küll - vahe 33 kg





Koer sai korraliku profiilipildi :)






pühapäev, 6. detsember 2015

Hemtex ja Sinikirja

Just lõpetasime raamatu teise fotosessiooni, ka seekord valmistasin üle 10 erineva toidu ja tunnen juba, et mingi pisikese kahe-kolmekäigulise õhtusöögi ettevalmistamine saab edaspidi peale sellist karastust olema kökimöki :)


Siinkohal oleks aga paslik ära mainida ka Hemtex, kus ma tõlkijana töötan. Nimelt Hemtex toetas minu raamatuprojekti toitude taustal olevate tekstiilidega. Üks ilusam kui teine :)







Ja need kaunid sinised lauanõud on raaamatu pildistamiseks laenutatud sellisest toredast ettevõttest nagu Sinikirja :)



Sellel pildil olev patareitoitel valguspallide vanik on samuti Hemtexist ;)

Nagu siit osade piltide taustalt juba näha võib, on meil juba kuusk toas. Seekord on meil esimest korda kodus kunstkuusk. Veensin oma kodused ümber, kes kangesti päris kuuske tahtsid, et kunstkuusega saame kuuseilu pikemalt nautida, esimesest advendist kuni kolmekuningapäevani. 

Päris jõulud tulevad Hiiumaal koos päris metsast toodud päris kuuse ja päris kuuselõhnaga :)


Ilusat teist adventi!





teisipäev, 1. detsember 2015

AIP ehk Autoimmune Protocol


Uusimaks sõnaks süsivesikuvaese ja paleo toitumise ringkondades on AIP ehk autoimmuun- protokoll. Paljud on sellise range elimineerimisdieedi abil saanud leevendust mitmesugustele haigusnähtudele ning sealjuures ka kaalu liikuma saanud. Tegemist on toitumisviisiga, millel on palju kokkulangevusi range LCHF-iga. Tõlgin tänase AIP-d tutvustava jutu siit:  http://ultimatepaleoguide.com/autoimmune-protocol/


Kas teadsid, et autoimmuunsus on üks kümnest peamisest surma põhjustest alla 65-aastastel naistel? Vastavalt Riikliku Terviseinstituudi (National Institutes of Health, USA) andmetele mõjutavad autoimmuunhaigused üle 23 miljoni inimese USA-s aastas.

Autoimmuunhaigused hõlmavad sadu meditsiinilisi seisundeid, mis on põhjustatud sellest, et keha oma immuunsüsteem ründab oma organeid. Näiteks on türeoidiit rünnak kilpnäärme vastu, Crohni tõbi ründab seedesüsteemi, hulgiskleroos ründab närvisüsteemi ja luupus ründab peamiselt neerusid.
Üks autoimmuunhaiguste kõige suuremat frustratsiooni tekitavaid külgi on see, et nendele ei ole ravi. Tänapäevased ravivõtted tegelevad peamiselt vaid nende haiguste sümptomitega.

Kasutades ravimina toitu saavad paljud autoimmuunprotokolli (AIP) järgijad vähendada häirivaid sümptomeid ja ravida neid põhjustavaid ebakõlasid kehas, vähendades põletikku ja ravides soolestikuhäireid. AIP dieet keskendub toitainetihedale söögile ning välistab põletikku ja allergiat tekitavad toidud, aidates nii kaasa keha immuunsüsteemi rahunemisele.

AIP põhimõte on selles, et kui sul on autoimmuunsushäire, siis on sul tõenäoliselt halvasti töötav seedetrakt. Kuna su soolestik ei ole kõige paremas vormis, siis kõikide su söökide kõrvalproduktid lekivad su soolestikubarjäärist vereringesse, mis omakorda põhjustab selle, et immuunsüsteem peab sellele reageerima. Seda põhimõtet on oluline mõista, et saada aru, miks AIP aitab vähendada põletikku ja immuunsüsteemi stimuleerimist.

KUIDAS AUTOIMMUUNPROTOKOLLI JÄRGIDA
AIP järgimiseks on väga spetsiifilised reeglid. Esialgu võib keelatud toitude nimekiri tunduda masendav, aga selgitame kõike lähemalt.

ALUSTA PÕHIPRINTSIIPIDEST
Välistatud on gluteen, teravili, kaunviljad, piimatooted, suhkur ja alkohol. Need on su menüüst niigi juba väljas. Gluteen põhjustab soolestikus põletikku ning kõik, kellel on autoimmuunhaigus, peaksid selle oma toidust välistama. Teraviljad ja kaunviljad eemaldatakse menüüst nende antitoitainete tõttu, milleks on fütiinhape ja põletikku tekitavad lektiinid. Suhkur ja alkohol eemaldatakse seetõttu, et need on ülimalt põletikku tekitavad ning kuna nendel ei ole mingit toiteväärtust ega raviomadusi.

VÄLDI MAAVITSALISI KÖÖGIVILJU
On leitud, et sellised köögiviljad nagu paprika, baklažaan, sibul ja tomat on eriti põletikku tekitavad ja põhjustavad liigesevalu, nahaärritust ja ebamugavustunnet soolestikus.

VÄLDI MUNE
Ka munad on AIP-s välistatud, kuna munades (eriti munavalges) sisalduvad valgud ja ensüümid suudavad seedetraktis leida tee läbi sooleseina. Kuigi seda võib juhtuda ka tervetel inimestel, suudab muna autoimmuunhaigustega inimestel sooleseina eriti kergesti läbida ja vereringesse imbuda, mis põhjustab immuunsüsteemi stimuleerimist ja reaktsiooni.

VÄLDI KÕIKI PÄHKLEID JA SEEMNEID
Põhklid ja seemned sisaldavad suures koguses antitoitaineid nagu lektiinid ja fütaadid. Pähklid ja seemned on ka ühed kõige rohkem allergiat tekitavad toidud ning võivad esile kutsuda tundlikkust inimestel, kes võitlevad autoimmuunhaigustega. Lisaks ei ole ka enamus pähklite ja seemnete omega 3:6 suhe optimaalne. Kahjuks sisaldavad pähklid väga suurel hulgal omega-6 rasvhappeid, mis on põletikku tekitavad.

MINIMAALSELT PUUVILJU
Hoia puuviljade tarbimine miinimumis, 1-2 portsjonit päevas. See aitab hoida veresuhkrutaset stabiilsena ning aitab sul ka ülemäärast fruktoosi vältida, mis võib olla soolestiku jaoks ärritav.

VÄLDI LISAAINEID NAGU GUARKUMMI JA KARRAGEENI
Nendel lisaainetel puuduvad tervisele kasulikud omadused ning need aitavad kaasa lekkiva soole sündroomi tekkimisele. Muud lisaained, nagu nitraadid on lisaks ka keha jaoks põletikku tekitavad ja võivad olla ka allergiat tekitavad.

VÄLDI MITTESTEROIDSEID PÕLETIKUVASTASEID RAVIMEID (NSAID)
NSAID vältides püüame parandada sooleseina, kuna see on kriitilise tähtsusega autoimmuuhaiguste ravimisel. See võib osutuda keeruliseks, kuna paljud meditsiinilised ravivõtted selliste autoimmuhaiguste puhul nagu artriit, kroonilise valu sündroomid ja äge türeoidiit kasutavad NSAID. Enne nende ravimite eemaldamist oma raviskeemist konsulteeri oma arstiga.

AIP-ga ALUSTAMINE



toidugrupp
väldi
söö
LIHA
Tööstuslikult toodetud liha, kasvanduses kasvatatud kala
Veiseliha, kana, kalkun, metssiga, looduslikult püütud kala, metsloomade liha
TERAVILI
Kaerahelbed, riis, hirss, kinoa (pseudo-teravili), nisu, kõik gluteenis sisaldav
Väldi kõiki
KAUNVILJAD
Kõik oad (välja arvatud türgi oad ja suhkruhernekaunad), Sojaoad ja maapähklid
Türgi oad, suhkruhernekaunad
KÖÖGIVILJAD
Väldi maavitsalisi köögivilju: baklažaan, tomatid, sibul, valged kartulid, goji marjad ja kõiki paprikal põhinevaid maitseaineid, nagu cayenne pipar, muskaat jms.
Söö kõiki muid köögivilju! Spargel, brüsseli kapsas, kapsas, rohelised lehtköögiviljad, brokoli, lillkapsas, kurk, peet, suvikõrvits, porgand, maguskartul jpm.
PUUVILI
Mitte ühtegi pole vaja vältida
Kõik puuviljad on lubatud. *Selleks, et hoida päevast fruktoosikogust mõistlikuna, piirdu maksimaalselt 2-3 puuviljaga päevas.
PIIMATOOTED
Juust, jogurt, ghee, või, jäätis, vahukoor, rõõsk koor
Kookospiim (ilma lisaaineteta)
MUNAD
Väldi kõiki
Väldi kõiki
PÄHKLID JA SEEMNED
Mandlid, kakao, kohv, india pähklid, makadaamiapähklid, päevalilleseemned, kõrvitsaseemned, chia seemned, seesamiseemned
Väldi kõiki
HAPENDATUD TOOTED
Hapendatud sojatooted
Kombucha, hapukapsas, Kimchi, veest või kookosveest valmistatud keefir
SUHKUR JA SUHKRUASENDAJAD
Väldi igasugust suhkrut! Suhkur, kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup HFC, kookossuhkur, datlisuhkur, maisisuhkur, stevia, agaavisiirup, melass ning piira ka mee ja vahtrasiirupi kasutamist.
Väldi kõiki
RASVAD
Või ja ghee (selitatud või), kõik margariinid, rapsiõli ja muud seemneõlid
Avokaado, avokaadoõli, kookosõli, searasv, veiserasv, oliivõli
LISAAINED
Karrageen, guarkummi, asparataam, bensoehape, naatriumglutamaat, sulfaadid/sulfitid, nitraadid/nitritid
Väldi kõiki
NSAIDS
Ibuprofeen, Naprosyn, Naproxen sodium, ketorolac jms
Väldi kõiki
ALKOHOL
Õlu, viin ja ka suhkrualkoholid ja ekstraktid (nt vaniljeekstrakt)
Väldi kõiki (Mullivesi ja Kombucha on suurepärased pidujoogid!)










MILLEST_ALUSTADA

AIP-dieedi puhul aitab edu saavutada see, kui otsustad seda suurte piirangutega toitumisviisi järgida mingi kindla aja jooksul ning seejärel jälgid ja hindad oma sümptomeid peale teatud arvu nädalate möödumist. See, kui pikalt AIP-d järgida, on 100% sinu enda otsustada ja see peaks sõltuma sellest, kuidas sa end seda dieeti järgides tunned. Soovitatav on teha range elimineerimisdieet, mis kestaks vähemalt 30-60 päeva, aga paljud jäävad AIP juurde kuudeks, kuni hakkavad oma autoimmuun- sümptomite leevenemist nägema. Lõpetuseks tuleb mainida veel seda, et kuigi AIP võib aidata sul teada saada, millistele toiduainetele sa tundlik oled, ei ole tingimata elu lõpuni tarvis rangelt AIP-d järgida. Kui oled oma elimineerimisdieedi lõpetanud, siis saad ükshaaval toite oma menüüsse tagasi tooma hakata, et tuvastada need toidud, mille suhtes sa tundlik oled.







laupäev, 28. november 2015

Head uudised :)

Olen mõned nädalad blogis üsna tasa olnud, see-eest on muul rindel tugev töö käimas: nimelt tegelen oma kevadel ilmuva LCHF-teemalise raamatuga. Minu raamatu väljaandjaks on Ajakirjade Kirjastus ning peatoimetajaks Lia Virkus :) Minu raamatusse tuleb veidi LCHF-i teooriat väga lihtsal kujul ning minu umbes kolme LCHF-aasta jooksul kogunenud ligikaudu 60 LCHF-i lemmikretsepti: hommikusöögid, õhtusöögid, maiustused ja leivad-kuklid. Poodidesse peaks minu raamat jõudma kevadel. Ma olen ise igatahes väga rõõmus ja elevil oma raamatust.

Täna oli minu raamatu esimeste retseptide pildistamine, mille tarvis valmistasin eile õhtul ja täna hommikul umbes 13 erinevat hommikusööki :) Olin üsna pabinas, kuidas ma ikkagi kõigega hakkama saan, aga tegelikkuses sujus kõik väga ladusalt ja kenasti. Nüüd on viis järgmist nädalavahetust veel väga tihedad ja toidurohked :)


Teine hea uudis on mul isiklikumat laadi - nimelt minu riiete suurusnumbriga seotud. Olen viimasel ajal väga korralikult range LCHF-i lainel püsinud ja oma kaalu ilusti terve oma LCHF-aja miinimumis hoidnud (-33 kg), aga siiski sellest maagilisest -33 kilost mu kaal allapoole pole kukkunud, hoolimata sellest, et ma peaaegu üldse piimatooteid, pähkleid ega alkoholi ei tarbi, st teen väga ranget ketogeenset toitumist. Aga tuleb välja, et hoolimata liikumatust kaalunumbrist on mu ümbermõõdud vist siiski kahanenud. Ostsin omale paar päeva tagasi uued teksad H&M-ist ning ei suutnud oma silmi uskuda, millisesse suurusnumbrisse ma ennast mahutada suutsin. Kuna olen pikka kasvu, siis on mul tihti raske leida piisavalt pikki pükse (34" pikkus), aga siiski ühed selle pikkusega püksid ma seekord leidsin H&M teksapükste laualt. Nende laius 29" tundus mulle küll utoopiline, aga võtsin need siiski nalja pärast proovikabiini kaasa. Suur oli minu üllatus, kui need mulle täpselt jalga mahtusid. Sellist suurust kandsin viimati enne lapsi ja enne abiellumist, umbes 15 aastat tagasi :)





kolmapäev, 18. november 2015

Uus raamat: "Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus"

Eesti keeles ilmus äsja uus suurepärane raamat LCHF-i teemal. Lugege kindlasti! Siin on kirjastuse poolne raamatu tutvustus:

Alates möödunud sajandi keskpaigast on vere väike kolesteroolisisaldus olnud tähtis tervise mõõdupuu. Kolesteroolile keskendudes andsid teadlased meile uue toitumissoovituse: vähendage rasva tarbimist. Vähem rasva toidus pidi tähendama vähem rasva kehal. Kuid asi on läinud täpselt vastupidi. Rasvumisepideemia ja diabeet on tabanud suurt osa maailmast.

Teadusajakirjanik Ann Fernholm vaatleb meie toitumissoovituste tagapõhja ja rasvateemalist debatti, mis on viimastel aastatel Rootsis möllanud. Ta näitab, et keha ei ole nii lihtne, nagu teadlased kunagi oletasid: vererasvu nihutavad paigast mitte ainult rasvad, vaid ka suhkur ja teised süsivesikud.

Inimkond ei ole mitte kunagi varem söönud nii palju suhkrut kui praegu. Raamat näitab, kuidas võivad kiired süsivesikud mõjutada kõike alates vastsündinu kehakaalust kuni selleni, millal algab puberteet, rasestumise võimalikkusest kuni vähki haigestumise riskini. Täiskasvanutel soodustab magus veriveresoonte lupjumist ja dementsuse väljakujunemist. Organismis tekib põletik ja veresooned ummistuvad.

Teie ees on avar ja asjatundlik pilt sellest, kuidas see, mida me sööme, mõjutab meie tervist.

Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi tele­visiooni teadussaatele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud repor­taaži diabeetikute toitumisest. 

neljapäev, 12. november 2015

Kodune majonees MCT-õlist

Olen juba varemgi jaganud siin üht alati õnnestuvat ja ülimalt lihtsat majoneesi retsepti, aga viimasel ajal ei ole ma seda enam teinud. Põhjus on lihtne - selles majoneesis sisalduv rapsiõli ei ole just kõige parem valik oma omega 3:6 suhte tõttu. See on küll parem, kui tavaline päevalille-, maisi- või sojaõli, aga siiski mitte nii hea valik, et sellega ise kodus majoneesi tegema hakata. Seetõttu olen viimasel ajal oma majoneesi poest ostnud - kuigi poes saadaval olevatest majoneesidest on rapsiõlil põhinev Hellmanns halbadest valikutest vaid veidi vähem halb variant. Aga see majoneesi-teema näris mind juba pikka aega - kuna ma ju hommikusöögiks söön kõige parema meelega erinevaid täidisega omlette (kanaga, lõhega või krevettidega) ja sinna kuulub alati ka majonees, siis hakkas mulle tunduma, et toetan juba liiga palju Unileverit (Hellmannsi tootjafirma, margariinikorporatsioon) ja et ma söön liiga palju seda "halbadest valikutest kõige vähem halba varianti".

Otsustasin lõpuks omale ise korraliku majoneesi teha. Tekkis aga küsimus, et mis õli siis kasutada.

Kõige lihtsam oleks ju oliivõli võtta. Aga see on mul juba läbi proovitud - ka kõige heledam ja neutraalsem light-oliivõli (siin märgib sõna light heledust) jättis majoneesile ebameeldivalt mõru maitse.

Teine variant oli kreeka pähkli õli. Aga ka see on mul läbi proovitud. Kreeka pähklil on küll mõnus pähklimaitse, aga ainult seda õli kasutades jääb ikkagi majonees liiga vänge. Siiski on väga hea kreekapähkliõli majoneesile veidi maitse andmiseks lisada.

Kolmas variant oleks avokaadoõli. See on küll hea ja tervislik õli, kui seda tarbida ilma kuumutamata, aga ka sellega proovisin majoneesi teha ja maitse jäi liiga tugev ja mõru, kuigi avokaadoõli ise on aus ja korralik.

Neljas ja seni veel läbi proovimata variant oleks makadaamiapähkli õli. Seda ei ole ma veel proovinud, seega ei oska kommenteerida.

Aga ma kasutasin viiendat ja kindlat varianti hoopis - MCT-õli - see on nii kasulik, kui üks õli veel olla saab, lisaks puudub sellel igasugune kõrvalmaitse, mis on majoneesi tegemise seisukohalt üks olulisemaid omadusi. Mõeldud-tehtud!

Vaja läheb:
1 muna
2 dl MCT-õli
1,5 tl dijoni sinepit
2 tl  looduslikku õunaäädikat
1 spl sidrunimahla (sidrunist pressitud)
veidi soola, valget pipart

Valmistamine:
Kõik koostisosad võiksid olla toatemperatuuril.
Pane kõigepealt kõrge nõu põhja (miks mitte suuremasse klaaspurki, kus pärast majoneesi hoidma hakkad) muna ja sinep. Sega saumiksriga läbi.
Hakka seejärel ettevaatlikult mct-õli munasegu sisse niristama. 
Kui tundub, et muna-õlisegu muutub juba emulsiooniks, võid õli julgema käega valada.
Kui kõik on õige majoneesi konsistentsiga, siis lisa ülejäänud koostisosad ja sega saumiksriga veel natuke edasi.

See majonees seisab külmikus vähemalt nädal.
Julgelt võib majoneesi maitseid igaks toidukorraks väikse kausi sees miksida - lisada näiteks purustatud küüslauku või karripulbrit või paprikapulbrit või segada seda näiteks rimi ökoloogilise tacokastme või chunky salsaga vahekorras 1:1.


Taustaks olev korgist lauamatt on pärit Hemtexist, disainer Nadja Wedini jõulukollektsioonist

Ja muidugi kasutasin seda värsket majoneesi ka kohe oma tänase õhtusöögi juures. Õhtusöök oli lihtne: tükeldasin ühe järelejäänud eilse pardikoiva ja tegin salati juurde: basiilikulehed ja kirsstomatid. Juurde majonees.


Kui mu blogi lugejad tunnevad puudust sellest, et ma viimasel ajal nii vähe siin oma toitude pilte jagan, siis kutsun kõiki lahkelt mind Instagramis jälgima. Seal jagan reaalajas pea kõiki oma toitude pilte :)








laupäev, 7. november 2015

Vähem suhkrut ja süsivesikuid



Hiljutine WHO raport lihasöömise hoiatusega jõudis ka Eesti meediasse. Tõlgin Rootsi päevalehes Dagens Nyheter ilmunud vastulause sellele. Autoriks spordi- ja LCHF-i-mees Jonas Colting. Hiljuti tõlkisin ka ühe teise artikli temalt.



***

Õige liha on hea nii inimesele kui keskkonnale. Debatt peaks keskenduma pigem sellisele elementaarsele küsimusele, et suhkrurikas ja rafineeritud toit on igas mõttes kahjulik.

Lihamaksu ettepanek ei ole mitte ainult rumal ja valesti suunatud, vaid põhineb loogikavigadel. Fakt on see, et liha ja loomne valk on üleüldse ainsad toiduained, mille kohta võime täie kindlusega väita, et need on olnud inimese toiduks viimase paari miljoni aasta jooksul.

Kõikide maal elavate loomade lihas on ka küllastunud rasva. Ka küllastunud rasv ei ole meile kahjulik. Vastupidi, viimaste aastate suured uuringud on näidanud, et küllastunud rasv ei põhjusta haigusi. Seevastu suhkur, rafineeritud süsivesikud, rafineeritud taimsed rasvad ning töödeldud toit põhjustavad ülekaalu, südame- ja veresoonkonna haigusi ning 2. tüüpi diabeeti.

Hiljutine WHO kuulus ja valesti tõlgendatud uuring näitab 18%-list jämesoolevähki haigestumise riski suurenemist suures koguses rafineeritud lihatoodete tarbimisel. Aga tähelepanu tuleb pöörata erinevusele, mis on relatiivse ja absoluutse riski vahel. Inglismaa statistika näitab, et jämesoolevähki haigestub 47 inimest 100 000-st. Seega lihatoodete suurtarbijate hulgast peaks statilistiliselt vaadelduna 55 inimest 100 000-st haigestuma, võttes arvesse WHO uuringu 18%-list riski suurenemist. Seega, tegemist on äärmiselt marginaalse riski suurenemisega. Vastav suitsetamise ja kopsuvähi vaheline seos on mitu tuhat protsenti. Lisada tuleks ka seda, et nimetatud uuring ei leidnud mingit seost suurenenud vähiriski ja loodusliku ning töötlemata liha vahel, mida valmistamisel kõrbema ei lasta.

Tsiteerides kuulsat briti arsti ja teadlast Peter Cleave'i: ”For a modern disease to be related to an old fashioned food is one of the most ludicrous things I have ever heard in my life” - "Vanaaegse toidu seostamine moodsa haigusega on üks kõige naeruväärsemaid asju, mida ma oma elus kuulnud olen".

Liha ja munad on väga toitainetihedad toiduained, mida me peaksime rohkem sööma. Koos suures koguses köögiviljade ja naturaalsete rasvadega. Soovitatavalt nii mahedalt, väikesest tootmisest ja kodulähedaselt kui vähegi võimalik. Toidud, mida me peaksime tunduvalt vähem sööma - igapäevaselt või miks mitte üldse välistama, on suhkur ja teised rafineeritud süsivesikud, poolfabrikaadid ja rafineeritud taimsed rasvad nagu margariin. Kui keegi selliste toiduainete ja haiguste vahelisest seosest veel aru pole saanud, siis ta elab eituses.

Lehmad peavad sööma karjamaal rohtu ja silo, mida rootsi lehmad ka suuremalt jaolt teevad. Negatiivsem keskkonnamõju tekib siis, kui veised söövad teravilja, sojat ja muud jõusööta. Teravili ja jõusööt on veiste jaoks täpselt sama ebasobiv toit, nagu inimeste jaoks. Märkimisväärne osa rootsi põllumajanduse tekitatud 12% kasvuhoonegaasidest tuleb just teraviljatootmisest, kunstväetistest ja suletud tsüklitest. Rohtu sööv loom on loomulik süsinikuladu, mis on keskkonnale kasulik. Rohi ja rohtu söövad loomad on siin planeedil elanud sama kaua kui inimene ja nad on ökoloogilise tsükli iseenesestmõistetav osa. Risti vastupidist võib aga öelda tohutusuurte teraviljatootmise all olevate maatükkide kohta, see on kahjulik nii loomadele, inimestele kui ka keskkonnale.

Keskkonna- ja tervisedebati küsimuseasetus peaks keskenduma sellele, et suhkrurikas ja rafineeritud toit on igas mõttes kahjulik. Hea algus selle teema ülesvõtmiseks oleks soovitada rootslastele rohkem liha ja mune süüa ning vähem nisujahu, komme ja poolfabrikaate tarbida.




Robert Atkinsi tsitaadid rasva olulisusest ja liigse valgu mõjudest

Ka LCHF-i kohta kehtib vanasõna "heal lapsel mitu nime". Kui räägime süsivesikuvaesest, mõõduka valgusisalduse ja suure rasvasisaldusega toitumisest, võib sellele anda palju erinevaid nimesid: LCHF, Atkins, Banting, Primal, Kremli dieet jne. Täna tõlgin tsitaadid Dr Robert Atkinsilt.

Viimasel ajal olen kuulnud üsna palju juttu ja vastandamist LCHF-i rasvasöömise teemal. Mõni arvab, et ta ei olegi õige LCHF-toituja, kuna ta rasvakohvi ei joo. Nii see loomulikult ei ole! LCHF toitumine ei nõua mingit rasvajookide joomist. Kellele maitseb, see joob, kes ei soovi, see sööb lihtsalt rasvasemat toitu. Põhimõte on ja jääb selleks, et me sööme vähe süsivesikuid, mõõdukalt valku ja ülejäänud osas saavutame täiskõhutunde rasva abil. Ei ole üldse oluline, kas see rasv tuleb kohvijoogist, peekonist, munavõist või kreeka salatist oliivõliga. Peaasi, et see rasv oleks "healthy fat" ehk hea ja tervislik rasv, mitte transrasv ega omega6-rikas oksüdeerunud taimeõli (sojaõli, maisiõli, päevalilleõli vms).

Kes aga arvab, et võiks üldse proovida low carb low fat toitumist või et juustu ja liha võib meil lõhkemiseni süüa, siis nendele on mõeldud järgmine tõlge:

KÜSIMUS: Kas ma saan ohjata oma insuliini ja veresuhkrut ilma suures koguses rasva söömata?

VASTUS: Ei, sest kui sa rasva oma menüüst välja jätad, siis jäävad järele vaid valgud ja süsivesikud, mis mõlemad tõstavad veresuhkrut. Rasv on ainuke toitaine, mis ei mõjuta su veresuhkrut. Ühtlasi varustab see su keha asendamatute rasvhapetega, mida ei ole võimalik saada valkudest ega süsivesikutest. Vastupidiselt tihti kuuldud infole, on rasv sulle kasulik. Liigne valk muundatakse maksas glükoosiks  ning see nõuab teatud koguses insuliini, et rakkudesse jõuda. Rasv ei nõua peaaegu üldse insuliini.

VÄÄRARUSAAM: Atkinsi toitumist saab teha koos madala rasvasisaldusega dieediga.

TEGELIKKUS: Selleks, et julgustada su keha oma rasvavarude kallale minema, pead vähendama oma söödavate süsivesikute hulka, mis tähendab, et sa pead sööma peamiselt toite, mis on valgu- ja rasvarikkad. Ära unusta, et asendamatud rasvhapped mängivad olulist rolli normaalses ainevahetuses. Rasval on oluline roll ka veresuhkru stabiliseerimisel ja täiskõhutunde tekitamisel. Kui sa sööd liiga vähe rasva, siis sa ei põleta ka agressiivselt oma keharasva.  Veelgi enam, liigne valk muundatakse glükoosiks ja see võib takistada su kehal peamise kütusena rasva kasutada.

Ära karda loomulikku rasva (võid, koort, juustu, oliivõli ning lihas, kanas ja kalas sisalduvat rasva), aga ära unusta ka, et vältida tuleb pahasid transrasvu, mida nimetatakse pakenditel ka hüdrogeneeritud ja osaliselt tahkestatud rasvadeks. Sügavasse lipolüüsi minek sõltub söödava rasva (mitte valgu) ja süsivesikute ratsioonist. Seega, sul tuleb selle toitumise algfaasis püüelda adekvaatses koguses rasva söömise poole – see tagab kindlasti kõige suurema söögiisu languse.

“Ma ei väsi kordamast, et rasvavaene Atkinsi versioon segab rasvapõletust ja saab komistuskiviks sinu kaalulangetamisele.”

Oled ilmselt kuulnud, et selles toitumises võid süüa lubatud toiduaineid nii palju kui tahad. Tegelikult see nii ei ole. Kui sööd end kurguni täis steike ja kotlette, siis osa sellest proteiinist muundatakse su kehas glükoosiks. Söö selle asemel parem selline kogus toitu, mis laseb sul end rahulolevana tunda. Kui oled aastaid, võib-olla ka aastakümneid üle söönud, siis sa võib-olla ei teagi, milline see rahulolu tunne on. Katseta ja püüa leida üles see tunne: “Ma võiksin küll rohkem süüa, aga ma olen rahul.” 



esmaspäev, 2. november 2015

Ketogeense dieedi kasulikud omadused ja selle roll vähiravis

Teen ülevaatliku ja kokkuvõtliku tõlke ühest olulisest artiklist Dr. Mercola lehelt:

Kas ketogeenne dieet võiks saada lõpuks vähi standardraviks? Mina arvan, et ükskõik millise vähivormiga on tegemist, on see ülimalt oluline ning ma loodan, et kunagi saab sellest esmane ravimeetod.

Ketogeenne dieet tähendab seda, et oma toidust elimineeritakse kõik süsivesikud peale mitte-tärkliserikaste köögiviljade ning need asendatakse tervislike rasvade ja kvaliteetse valguga.

Eelduseks on, et kuna vähirakud vajavad eluspüsimiseks glükoosi ning süsivesikud muutuvad su kehas glükoosiks, siis oma vere glükoositaseme alandamisel läbi süsivesikute ja valgu piiramise, jäetakse vähirakud sõna otseses mõttes nälga. Lisaks vähendab madal valgutarbimine mTOR-i rada, mis kiirendab rakkude proliferatsiooni.

Sellist tüüpi dieet, milles piiratakse kõiki süsivesikuid peale mitte-tärkliserikaste köögiviljade ja asendatakse need mõõdukas koguses kvaliteetse valgu ja suures koguses hea rasvaga, on toitumine, mida ma soovitan kõikidele inimestele - ükskõik, kas sul on vähk või mitte. See on toitumine, mis aitab optimeerida kaalu ja kõiki kroonilisi degeneratiivseid haigusi. Selline toitumine aitab sul viia oma keha süsivesikute põletamiselt rasvapõletusrežiimile.

Dr Thomas Seyfried on üks juhtivaid akadeemilisi teadlasi, kes propageerib vähi ravimist toitumise abil. Ta on juba viimased 25 aastat Yale'i Ülikoolis õpetanud neurogeneetikat ja neurokeemiat seoses vähiraviga.

Ta on kirjutanud enam kui 150 eelretsenseeritud teaduslikku artiklit ja raamatupeatükki ning ta on välja andnud ka raamatu Vähk kui ainevahetushaigus: selle päritolu, sellega toimetulek ja vähi ärahoidmine.




Epilepisaravis on ketogeenne dieet juba mõnda aega aktsepteeritud kui esmane ravivõte. Kas vähk on järgmine?

Ketogeenset dieeti on laste epilepsiahoogude raviks kasutatud juba mõnda aega. Sel ajal, kui Dr Seyfried koos oma meeskonnaga töötas hiirte ajuvähi ja epilepsiaga, tegi üks tema tudengitest ettepaneku uurida, kas ketogeenne dieet võiks olla efektiivne ka kasvajate vastu võitlemisel.


Seega, 1990-ndate lõpus hakkasid nad ühildama oma tööd ketogeensete dieetide ning epilepsia ja vähiravi vallas ja lõpuks jõuti välja parema arusaamani, kuidas kogu keha metaboolset seisundit muutes on võimalik kasvajarakke elimineerida.

Huvitav on see, et kliiniline meditsiin on juba alates 1990-ndate lõpust tunnistanud ketogeenset dieeti kui väärtuslikku epilepsia ravivõimalust.

Dr Seyfried ütleb, et mehhanism, mille abil ketogeenne dieet ravib epilepsiahoogusid, ei ole kaugeltki mitte sama selge, kui viis, kuidas ketogeenne dieet ravib vähki. See on irooniline, kuna seda vaevu teatakse okoloogia ringkondades, veel vähem rakendatakse - samal ajal kui ketogeenne dieet on epilepsiaravis juba esmane valik. Vähi puhul on kindlalt teada, et glükoosi vähendamine tapab vähirakud.

Suhkur on enamus vähivormide põhikütuseks

Oma vere glükoosisisalduse ja insuliinitaseme kontrollimine toitumise, liikumise ja stressiga toimetuleku abil võib olla kõige olulisem komponent vähist väljatulekul. Need samad faktorid on samuti olulised vähi ennetamisel. Juba aastal 1931 anti Saksa uurijale Dr. Otto Warburgile Nobeli Preemia selle eest, et ta avastas, et vähirakkudel on põhimõtteliselt erinev energia ainevahetus võrreldes tervete rakkudega ning et pahaloomulised rakud toituvad enamasti suhkrust. Hiljuti avastasid teadlased ka selle, et kui vähirakud toituvad tavaliselt nii glükoosist kui fruktoosist, siis pankreasekasvajad paljunevad ja prolifereeruvad kasutades selleks spetsiaalselt fruktoosi.


Dr Seyfried'i töö kinnitab, et suhkur on vähi peamiseks kütuseks ning vältides suhkrut ja pakkudes kehale alternatiivset kütust - nimelt rasva - on sul võimalik drastiliselt vähendada vähi kasvamist.

Streegia, mida Dr Seyfried soovitab, on süüa vähe süsivesikuid, mõõdukalt valku ja palju rasva, selline toitumisviis alandab efektiivselt su veresuhkrut. Veresuhkur on kergesti ohjatav parameeter, mida saad kodus ise glükomeetri abil mõõta. Selline toitumine - ketogeenne dieet - tõstab ka ketokehade arvu veres, kus rasv muundatakse ketokehadeks, mida su keha saab toidu/süsivesikute puudusel kütusena kasutada. Ketogeenne toitumisviis viib sind sellisesse metaboolsesse seisundisse, mis on vähirakkudele ebasõbralik. "Kui seda õigesti teha, on sellel tugev terapeutiline toime enamus inimestele, kes kannatavad erinevate vähivormide all. Sest kõikidel vähivormidel on põhiliselt sama metaboolne defekt."